Tsitaadid — lehekülg 2

Ei kivimüür mind vangista,
ei trellid kinni pea,
las vagur talleke harjutab
end ahelatega.

Kui palju on asju, mida ma ei vaja!

Rõõmus naer on majas päikesepaisteks.

Suured isiksused kohtavad alati keskpäraste mõistuste raevukat vastutegevust.

Eks ole tore oma nime näha trükis,
jääb raamatuks ka sisutühi trükis.

Nii nukker toon, kui kunstnik pintsli oleks kastnud
maavärina või päiksevarjutuse sünka öhe.

On mõnu luule loomevaevas,
mis teada vaid poeedile.

Kõikidest asjadest, mida sa kannad, on kõige tähtsam su näoilme.

Mineviku ülistamine oleviku arvel on vanaduse tunnus.

Lugemine pole mõtlemine enese, vaid kellegi teise peaga.

Mis mureks suurimaks on vanas eas
mis otsaette kaevab kortsuvaod?
See, et mu kombel üksi jääd, kui reas
su kalleid elu leheküljelt kaob.

On vabadusel tuhat võlu,
neist orjadel, kui tahes õnnelikel, pole aimu.

Soe naeratus on headuse keel, millest kõik aru saavad.

Hästikirjutatud Elu on sama harv nähtus nagu hästielatud Elu.

Muusika peab eelkõige hästi kõlama, kuulajat võluma ja tema kõrva hellitama. Sisemine tähendusrikkus on teisejärguline.

Vana inimene on elav aastaraamat.

Mehed on lihtsalt suurt kasvu lapsed.

Too minu juurde vaesed, väsinud
ja vabaduse ootel kössitavad hulgad,
kõnts laintevahetus rannal sasitud:
kõik kodutute heidikute salgad,

Varsti pärast seda olid kõik kahekümne kuue aastased. Järgmise kahe-kolme aasta jooksul olid kõik mehed kahekümne kuuesed. Ilmselt oli see antud ajal ja oludes sobivaim vanus. Kui olid noor mees, siis olid kindlasti kahekümne kuuene. Alles hiljem, palju hiljem said nad kakskümmend üks ja kakskümmend kaks.

On lausa hämmastav, kuidas kaks vana inimest oskavad riidest reisikoti, hunniku Tupperware'i nõude ja termospudeliga pikki tunde lõbusasti aega veeta.