Tsitaadid — lehekülg 2

Ta uljast palet keskea märgiks
aeg kergelt pitsatiga puudutas,
ent tõele seatud pole tõkkeid,
ei jahutatud kirelõkkeid.

“Vana oled, isa William,” ütles noorem mees,
“Juuksed juba valged, pea peal seisad veel;
kas ei tekita see peas
häireid nõnda kõrges eas?”

Rõõmuvirve
kesk mõtisklust ilust,
mis tuleb ja mis on läinud.

MacDonagh ja MacBride
ja Connolly ja Pearse
nii sel kui igal aastal,
kui haljendavad aasad,

Jah, kord haljail päevil,
kui olin roheline, verest külm,
nii ütlesin.

Nii nagu teatris inimeste silmad,
kui lahkub lavalt vilund näitleja,
vaid loiult pöörduvad uustulnukale,
sest igavana neile näib ta vadin.

See, kelles pole endas muusikat,
kes helide harmooniat ei hardu,
vaid reetjaks kõlbab, sepitsejaks, röövliks, ta vaimulaad on sünge
nagu öö,

Pean saama vabaduse,
nii vaba voli nagu tuulel on,
et puhun, kuhu tahan.

Ta oma kauniduses käib
kui selge, tähevalge öö;
öist tumedust, mis hiilgust täis,
ta silmavaatest vastu lööb —

Laps ütlema peab, mis on tõsi,
vaid siis, kui keegi temalt küsib,
ja laua ääres käituma
nii hästi kui vaid oskab ta.

Ei vanane nad, nagu meie, hääbuma määratud:
ei muserda aeg neid, aastad ei pure.
Loojub päev, algab uus, ent mälestus neist ei sure.

On sinu ilu mulle Helena,
kui muistse aja laevad seal Nikaias,
mis mööda soolamõrkjat merd
nii hellalt ränduri maailmast laiast

“Jumal annab küll anded,
ent mitte inimkäte abita; Ta poleks suutnud luua
Antonio Stradivari viiuleid
ilma Antoniota. Mine, sind ootab molbert.”

Räägitakse, et nagu vanad põllud
annavad igal aastal uue saagi,
nii annavad vanad raamatud lahkesti
uusi teadmisi neile, kes tahavad õppida.

Ei täielikus unustuses,
alastuses tule me,
vaid hiilgavast aupaistest saadetuna
Jumalast, me kodust.

Sind vihkasin, türann! Mul oli valus,
et sina, vilets ori, reetmishinnal
lõid tantsu Vabaduse hauapinnal.

Aastad, tursked härjad, ilma tallavad,
kui Jumal, karjane, neid tagant kihutab,
ma põrmuks muutun nende jalge all.

Pean ilma ainult ilmaks, Gratiano;
vaid lavaks, kus on igaühel roll,
ja minul — kurb.

Kui muusika on armu toit, ta kestku,
et saaksin liigagi, ning küllastusest
jääks isu põdema ja nõnda sureks...
Taas sama viis! Jäi soiku ta kadents,

Kasu on üpris väikene
ilust, mis peidetud.
Veena ilu end näitama,
vaevuma olla ihatud ja mitte punastama