Tsitaadid — lehekülg 198

Kui sa oled ühe romaani sõnahaaval lahti võtnud ja uuesti kokku pannud, siis sa alles näed, milline naeruväärne kehkendamine see kirjandus on. Sõnad ei tähenda midagi.

Jumalate olemasolu tingimuseks on kirjad, mis meie neile läkitame, mitte nende vastused meile.

Vanaduse tragöödia pole mitte selles, et ollakse vana, vaid et ollakse noor.

Iga asi muutub lõpuks naudinguks, kui seda liiga sageli korrata.

Naine flirdib kellega tahes, seni kuni leidub pealtvaatajaid.

Mis puutub ennetesse, siis niisugust asja pole üldse olemas. Saatus ei läkita meile käskjalgu. Selleks on ta liiga tark või liiga julm.

Mees võib iga naisega niikaua õnnelik olla, kuni ta teda ei armasta.

Naised on dekoratiivne sugu. Neil pole kunagi midagi öelda, aga nad ütlevad seda võluvalt.

Juut on inimkonna kujukas deemon.

Me ei taha valetada ja udujuttu ajada. Me ei taha teha tühje lubadusi. Me tahame tegude läbi näidata, et me oleme paremad.

Tema üksi, kellele alluvad noored, pälvib tuleviku!

Alati on vaid üks osa rahvast tõeliselt aktiivsed võitlejad. Ja nendelt nõutakse rohkem, kui miljonite ülejäänud rahvuskaaslastelt. Nende jaoks ei piisa tõdemusest „mina usun“, vaid ainult vandest „mina võitlen“.

Lai mass langeb suure vale ohvriks kergemini kui väikse.

Vaid õigusest ainult ei piisa, sellele lisaks peab ka võim olema.

Humanitarism on arguse ja lolluse väljendus.

Ma ei näe põhjust miks inimene ei võiks olla sama julm kui loodus.

Alati on raskem võidelda usu, kui teadmiste vastu.

Abielu on ainus sõda, kus magatakse koos vaenlasega.

Hakata kõndima ammu läbiuuritud aias, rajalt rajale, sügavmõtteline ilme näos ja taimemääraja käes? Ainult hullates, asja eest teist taga peenralt peenrale karates ja mõeldes samal ajal pooleli jäänud suudlusele või vahukoorele võib mõne senitundmatu õie leida.

Au on väärt rohkem kui elu.