Tsitaadid — lehekülg 198

Lõpmatud on vaid maailmaruum ja inimlik rumalus, seejuures on mul kahtlused esimese lõpmatuse suhtes.

Keisrinna Josephine'i peenes õukonnas jäi kunst toppama.

Ilus nägu on kergestipurunev ehe, närbuv lill, hetkeks punama löönud palg.

Teeb nooruk ülestähendusi teie seas,
ja uskuge, need näevad trükivalgust.

Oo noorus, rõõmusta, kui õied haljad!
Oo noorus, õiteilu närbub pea.

Kehv vabadus on parem kui priske orjapõli.

Uljalt liugleb kuldne laev,
Noorus vööris, Lõbu tüüris.

Ent kurat kilkab, nagu alati:
“Kui vaimukas, ent on see Kunst?”

Ilu on relv looduse vastu; ilu silmas pidades valmistame esemeid, piiritleme neid, arvestame sümmeetriat ja proportsioone. Ilus peatub ja tardub aja vool.

Maal näitab mulle ühe silmapilguga seda, mille lahtiseletamiseks raamatus kuluks tosin lehekülge.

Ilu lubab alati, ent ei anna kunagi.

Tänu taevale, et saadab väikseid tüdrukuid!
Nad saavad suuremaks ju iga päevaga.

Müüa maad! Miks siis mitte ka õhku, pilvi ja ääretut merd koos maaga maha müüa? Kas ei andnud Suur Vaim neid kõiki vaid oma lastele kasutada?

Ükskõik missuguse vabaduse piiramise ettekääne on paratamatus. See on türannide argument ja orjade usutunnistus.

Kunstiteosed sisaldavad enam tõeseid fakte ja kirjeldusi kui ajalooraamatud.

Vabadus ja Liit, nüüd ja igavesti, üks ja lahutamatu.

Kogu suur kunst on inimese kui terviku looming, millesse on haaratud nii keha kui ka hing — peamiselt siiski hing.

On lilledel uus elu igal kevadel,
ent närbunud ilu iial ei löö õitsele!

Nad nuumavad enda lahjasid lugusid teiste kirjutatud raamatute rasvaga.

Kui me poleks endast nõnda meeletult huvitatud, oleks elu nii ebahuvitav, et keegi ei suudaks seda taluda.