Tsitaadid — lehekülg 196

Loodan, et suren enne, kui vanaks jään.

On põline seadus:
Kes ilu poolest rikkam, see väelt vägevam.

Minu meelest kujutab muusika endast täiesti süütut meelelahutust ning sobib seetõttu suurepäraselt vaimuliku elukutsega.

Nii hästi Jonson mängis kriitikut,
et kunst looduse ära nullis.

Asjade ilu sünnib vaatleja meeltes.

Kunst ei suuda kanda elu rasket taaka. Seda üritades kaotab kunst talle omase ilu.

Oh kallis lapseaeg: üksainus päev
siis oli sama pikk kui nüüd kakskümmend.

Ilu õigustab enda olemasolu.

Iga normaalne inimene on normaalne vaid keskmiselt. Kohati sarnaneb tema mina pigem psühhopaadi omaga.

Kunstis peab end kunsti nimel ohverdama nagu mesilane, kes annab torkega ära oma elu.

Vanadus on kui surmaga ümbritsetud saar.

Milline koletu kuritegu: olla noor mees... Ma ei püüagi vabandada ega eitada.

Teod räägivad rohkem kui sõnad ja naeratus ütleb: “Sa meeldid mulle. Sa teed mind õnnelikuks. Mul on hea meel sind näha.”

Tõrksalt seista seal, kus oja jõega kohtub,
olla laps ja samas naiseohtu!

Parem mitte osata lugeda ega kirjutada kui osata vaid lugeda või kirjutada.

Mees pole vana, vaid küps nagu hea vein.

Jumal küll, sir, kui kangelanna läheb hulluks, riietub ta ilmtingimata valgesse atlassrüüsse.

Mis õnnis tunne elus olla koidikul,
ent noorusaeg — see oli paradiis.

[Tundmatule kriitikule] Sa kohitsetud sulesepp; lihunik, kes kättpidi ortograafia soolikates sobrab; eblakas häälduseväänaja; teeseldud rõhuasetuse pigitünn; sobimatuid lauseid kokkuklopsiv puusepp; helirõhu kriuksuv väärkõla; kupeldaja; lauseõpetuse maal vaevu võllast pääsenu; tegumoodide ja aegade raipesööja; väikelastele jagatava õpetuse mõrtsukast ämmaemand; sa ignis fatuus; nürimeelse harimatuse eksisammude suunaja, nõmeduse nukuteatri hapu heeringas.

Kirjuta mida ei tohiks unustada.