Tsitaadid — lehekülg 195

Ta teadis väga hästi, et inimesed tülitsevad, isegi tormiliselt, ning lepivad siis taas. Aga ta ei teadnud, millest alustada, lihtsalt ei mõistnud nippi, kuidas algatada tüli, mis lööks õhu puhtaks, ega suutnud päriselt uskuda, et ränki sõnu oleks võimalik tagasi võtta või unustada.

Niimoodi võib tervet elukäiku muuta – mitte midagi tehes.

Kõikidest inimtegevustest on kirjatöö mittealustamiseks kõige lihtsam ettekäändeid leida – kirjutamislaud on liiga suur või väike, ümbrus on liiga kärarikas või vaikne, toas on liiga palav või külm, kell on liiga vähe või palju.

Nüüd kavatsen ma kirjutada armastusest. Tead ju küll, sellest asjast, milleks alati on vaja kaht, aga kust üks alati lahkub. Mitte nii nagu vanasti, täielikult kinnimakstud piletiga Ameerikasse, vaid ühe hoopis raskemini tõlgendatava piletiga. Surmatunnistusega.

Jah, võitja on see, kes suudab unustada kiiremini ja üleolevamalt kui teised.

Sa ütlesid: „Ma armastan sind.“ Miks küll on kõige ebaoriginaalsem asi, mida me teineteisele öelda saame, just see, mida me kõige rohkem kuulda ihkame? „Ma armastan sind“ on alati tsitaat. Sina ei öelnud seda esimesena ja mina veel vähem, ometi kui sa seda ütled ja kui mina seda ütlen, kõneleme me nagu metslased, kes on avastanud kolm sõna ja kummardavad neid.

Tahtsin öelda midagi õelat, et oma viha välja elada ja ennast õigustada. Aga vanade sõpradega on see keeruline, sest see on nii lihtne.

Isetegemine pole selles vallas kunagi levinud. Omaenda kirstu meisterdamises on midagi jubedat. Osta saab kokkupandava paadikomplekti, majakomplekti, aiamööblikomplekti, aga mitte kirstukomplekti. Eeldusel, et augud on ette puuritud ja korralikult reas, ei tohiks meisterdamisega küll mingeid raskusi kaasneda. Kas poleks see kõige armsam asi, mida armastatu jaoks teha?

Õnn on isepärane. Õnnetus on üldistus. Inimesed teavad tavaliselt väga täpselt, miks nad õnnelikud on. Väga harva teavad nad, miks nad on õnnetud.

Ma ei söö seda, keda ma tappa ei suuda. Jätab kehva ja silmakirjaliku mulje.

Kõike sallivat ja kõigesse armastusväärselt suhtuvat eestlast pole tõesti veel kohanud.

Kõik, mida võis nimetada kirjanduseks, on minust välja pudenenud. Rohkem pole enam tarvis raamatuid kirjutada, jumal tänatud.

Kunstnik on alati üksi – kui ta ikka on kunstnik.

Mul jätkus piisavalt aega ja tundlikku meelt, et piiluda teiste inimeste ellu ja noppida romaanide elutut lähteainet, mis, olgu kuitahes haiglane, näib raamatukaante vahele köidetuna hõrgult kauge ja anonüümne.

Higist tuleb mõnu tunda. Seda ma sulle ütlen. Sest just need on elu kõige ilusamad hetked. Kui sa võitled millegi nimel, kui sa töötad päeval ja öösel nagu hull ja kui sul pole aega isegi oma naise ja laste jaoks, kui sa valad higi selle nimel, et midagi üles ehitada, siis ongi su elu kõige ilusamad hetked käes.

Just eestlaste truudus oma väärtushinnangutele ja meie sõprade poolehoid eesti jonnile lubavad meil täna ja homme arvestada nende abi sarnaselt, aga tõhusamalt kui minevikus.

Eestlaste ajalugu ulatub minevikku üle viiekümne sajandi, Eesti riik ulatub minevikku aastani 1918.

Peame kõik endast oleneva tegema, et oleksime tugevasti juurdunud Euroopas. Euroopa ei ole karneval ega õllepidu, Euroopa on ennekõike Ateena, Rooma ja Jeruusalemma kiirgus, mille väärtusi tuleb kaitsta maailmas, mis on astunud kolmandasse aastatuhandesse.

Meie hulgas on neid, kes tahaksid olla eurooplased, olemata eestlased. Ja on kahetsusväärselt ka neid, kes tahaksid olla eestlased, olemata eurooplased. Esimesed neavad meid silmitusse tulevikku; ja teised neavad meid oludesse, millel ei saagi olla tulevikku.

Demokraatia ei ole saar, mis suudab jääda jõukaks vaesuse ookeanis. Demokraatial on missioon.