Tsitaadid — lehekülg 195

Kirjandus õitseb kõige lopsakamalt siis, kui see on pooleldi äri ja pooleldi kunst.

Halva raamatu kirjutamine nõuab täpselt sama palju vaeva nagu hea raamatu kirjutamine; ka sellesse paneb autor tükikese hingest.

Palju lihtsam on kirjutada kümme enam-vähem loetavat sonetti, vedades ninapidi mõnd tuimavõitu kriitikut, kui luua üks mõjus reklaam, mis veaks ninapidi tuhandeid ostupalavikule vastuvõtlikke kliente.

Vaid raamatud võimaldavad inimkonda õigesti tundma õppida.

Ükski kirjanduslik katsetus pole rohkem ebaõnnestunud kui minu “Traktaat inimloomusest”. Selle ilmumist võib võrrelda nurisünnitusega.

Isegi kui luuleridadel on tähendus, enamasti ongi, pole soovitatav seda välja öelda... Täielik mõistmine lämmatab mõnikord kogu rõõmu.

Pirtsakas poeetide sugu.

Majandusslangus on siis, kui naaber kaotab töö. Tuju langus on siis, kui sina kaotad oma.

Tarkvara on nagu seks — tasuta on parem.

Distsipliini eesmärk ei ole vägivald enda kallal — see ei ole distsipliin. Distsipliini eesmärk on saada rõõmu.

Ilu on vaataja silmis.

Inimene sünnib vabana, sellegipoolest näeme teda kõikjal ahelais.

“Ma olen suure rahaga enesele nõutanud selle Rooma kodanikuõiguse!”
Ent Paulus ütles: “Aga mina olen sellena [vabana] sündinud!”

Ning kaks nii vana meest
peaks hõlpsalt suutma rahu pidada.

Kas pole jumalik, et on olemas naeratus, mis saladuslikul viisil suudab kergendada selle tohutu ahela raskust, mida kõik elusolendid enda järel lohistavad?

Väheste võimetega inimeste juures on tagasihoidlikkus ausus, andekate juures aga silmakirjalikkus.

Üksikisiku vabaduse ainsaks piiranguks on, et see ei tohi muutuda teistele inimestele nuhtluseks.

Universumis on üks punkt, mille parandamise vajaduses võid kindel olla — sina ise.

Keegi ei saa olla hea luuletaja, olemata samal ajal mõttetark.

Kui oleme pöördunud õigesse suunda, siis pole meil vaja teha muud, kui edasi minna.