Tsitaadid — lehekülg 194

Inimeses on midagi nii uudishimulikku, et ta peab alati vaatama, siis ka, kui teab, et ta tegelikult ei taha näha.

Kool on selles mõttes hea leiutis, et pikendab meie noorusaega. Teate seda ütlust, et kui on lõbus, siis aeg lendab? Kool välistab juba oma loomusega üldjuhul igasuguse lõbu, seega hakkab aeg venima ja noorus tundub pikem.

Põgenemise edukust ei mõõdeta läbitud kauguse, vaid eraldatuse määra kaupa.

Vanad raamatud nagu vanad riidedki on inimese mõõt. Võtad kätte viisteist aastat tagasi loetud raamatu või ajad selga vana palitu ja vaatad, kas oled neist välja kasvanud või on need sulle jäänud. Kas nad kõnelevad veel sinuga, kas sa oled neis sina ise. Neile, kelle elu läheb mühinal edasi, on mõlemad võõraks jäänud.

Kunagi ei tohi pidama jääda neisse paikadesse, mis sind ahvatlevad – kus luurab maailma ilu, et sind oma säravasse võrku püüda. Neist kohtadest tohib vaid mööda või läbi minna, ükskõikset nägu tehes. Niipea, kui peatud, oled kadunud laps. Siis tea, et vitsad on juba soolas, sa oled ahvatlusele järele andnud ja ahvatlus on ikka ahvatlus kuritööle, maailma ilu peibutab ennast puruks lööma.

Surm lahingus tundus niikaua kangelaslik, kuni me lahingus polnud. Ent meestele, kes olid verised ja vigastatud, ja pidid läbi lämmatava suitsu jooksma vaenlase liinidele, kus täägid juba ootasid, oli surm lahingus, ainult see, mis ta oli. Surm.

Kui televisioon keeldub midagi vaatamast, siis seda nagu polekski juhtunud. See suudab kustutada kõike, isegi terveid kontinente, nagu näiteks Aafrikat, mis on nüüdseks üks suur kõrb, kus miljonid ja miljonid lapsed surnuks nälgivad, tuliuus ajalooline aastatuhat silme ees terendamas.

Ma tunnen end oma kodus nii, nagu üks inimene peabki end oma kodus tundma, see tähendab, mitte päris nii, nagu külas.

On ju imelik, kuidas mineviku unistused, olgu enda või teiste omad, jäävad meelde ja muutuvad justkui reaalseteks mälestusteks?

Räägitakse küll, et pead mingis kohas elama, et seda tundma õppida, aga tegelikult pead tulema uuesti värskelt tagasi, et seda kohta päriselt näha.

Te ei pea uskuma seda, mida te ei mõista. Te peate mõistma seda, mida usute.

Ja mõnikord, kui vaikus karjub, tuleb seda veelgi valjema müraga lämmatada.

Hea on öösel ärkvel olla. Siis on palju kergem kõike südamelt ära rääkida.

Öösel oled see, kes sa õigupoolest olema peaksid; mitte see, milleks sa oled muutunud.

„Head aega“ on palju julmem hukkamõist kui ükskõik kui vänge väljendus.

Igal raamatul, igal köitel mida sa näed, on hing. Kirjutaja hing ja nende hing, kes seda lugesid ja sellega koos elasid ja unistasid. Iga kord, kui raamat uutesse kätesse läheb, iga kord, kui kellegi pilk üle ta lehekülgede libised, kasvab tema vaim suuremaks ja tugevamaks.

Sõnad, millega lapse südant mürgitatakse, olgu pahatahtlikkusest või rumalusest, sööbivad tema mällu ja hakkavad varem või hiljem tema hinge kõrvetama.

Ükskord ma küsisin, kellest ta oma tegelaste loomisel inspiratsiooni saab, ja ta vastas, et mitte kellestki. Et kõik tema tegelased on tema ise.

Kui ikka kõik võtavad nõuks kujutada kedagi koletisena, siis on kaks võimalust: kas ta on tegelikult pühak või siis jätavad nad pool lugu rääkimata.

Ära kunagi usalda seda, kes kõiki usaldab.