Tsitaadid — lehekülg 194

Klassikud esindavad primitiivset kirjandust, kuuludes samasse klassi primitiivsete masinate, primitiivse muusika ja primitiivse meditsiiniga.

Maja täis raamatuid ja aed täis lilli.

Teatud juhtudel kannatab proosa välja päris suurtes kogustes luulet, samas kui luule vajub kokku ja lämbub isegi mõõduka hulga proosa raskuse all.

Mulle meeldib end teiste inimeste mõtetesse ära kaotada. Kui ma parajasti ei jaluta, siis loen. Ma ei saa lihtsalt niisama istuda ja mõelda. Raamatud mõtlevad minu eest.

Paar värssi iga narr ju paberile veab,
puu sünnisaladust vaid Jumal teab.

Jääb leidmata see luule,
mil võrdset oleks puule.

Võim teeb inimese ülbeks, luule laseb tunnetada võimaluste piiratust. Võim kitsendab murede ringi, luule tuletab meelde olemise rikkust ja mitmekülgsust. Võib teeb kõlvatuks, luule aga kirgastab hinge, sest kunst paneb paika inimsuse põhitõed, millest saame lähtuda enda hinnangutes.

Kirjandus on minu Utoopia. Siin on mul alaline müügieesõigus. Minu ja minu armsate raamatute vahel ei katke mõnus vestlus iial, mitte ühegi meelest tingitud takistuse pärast. Nad räägivad minuga ilma igasuguse piinlikkuse või kohmetuseta.

On naisi, keda nende isa — romaan — annab mõrsjaks poeemile.

Luule ei peaks üllatama ebatavalisuse, vaid elegantse liialdusega; rabama lugejat tema enda salamõtete sõnastamisega ning ülenduma mälestuseks.

Aja vool, mis uhub teiste poeetide lahjad värsid olematuks, hellitab vaid möödaminnes kaljukindlat Shakespeare'i.

Ühe raamatu kirjutamiseks tuleb pool raamatukogu läbi tuhnida.

[Küsimuse peale, kas ta on uue raamatu läbi lugenud] Ei, mu härra, kas teie loete siis raamatud läbi?

Inimene peaks lugema seda, mis teda huvitab; kohustuslikus korras loetust pole eriti palju kasu.

[Kirjanduskriitika kohta] Võite tragöödiat materdada, oskamata seda ise kirjutada. Võite sõimata puuseppa, kes valmistas teile viletsa laua, oskamata ise lauda valmistada. Puutöö pole ju teie ala.

Mis vaevata kirjutatakse, seda rõõmuta loetakse.

Ajaloolane tahab tavaliselt rohkem tõendusesemeid, kui suudab kasutada; dramaturg tahab rohkem õigusi kui suudab rakendada.

Iseloom pole muud kui juhuste seaduspärasus. Juhus pole aga muud kui iseloomu väljendus.

Ainus nõue, mida võime tulevasele romaanile esitada ning mis ühtlasi kaitseb seda meelevaldsuses süüdistamise eest, on huvi äratamine väljenduses.

Väikse hulga kirjanduse loomiseks kulub kõvasti ajalugu.