Tsitaadid — lehekülg 192

Heades kavatsustes on (alati) midagi saatuslikku — nad jäävad hiljaks.

Elutüdimus on nende pärisosa, kellele elu midagi ei keela.

Vallutaja sõber on tema viimane ohver.

Igal raamatul on oma saatus, nõrganärvilised ärgu hakaku kirjanikuks.

Rikkus ja nohu paistavad kohe silma.

Mis sa oled, seda sa ei näe; mida sa näed, see on su vari.

Kui valad pisaraid, et oled päikseta,
siis jääd ka tähtedeta.

Puhkus kuulub töö juurde, nagu laud silmade juurde.

Kuiva jõesängi ei tänata üldse ta mineviku eest.

Ära laida oma toitu sellepärast, et Sul pole isu.

Elu antakse meile, ja andes teda, teenime ta ära.

Võta minu vein mu enda karikast, sõber. Valatuna teiste omadesse kaotab see oma vahupärja.

Kaitstes mõõga teravust, on tupp nõus olema nüri.

Ma ei suuda lahendada oma probleeme ükshaaval, kuna nad keelduvad rivvi võtmast.

Aususe demonstreerimine viitab selle defitsiidile.

Ajalehtedel on eluga umbes sama suhe, mis kaardimooridel metafüüsikaga.

Kogu halb kunst on heade kavatsuste tulemus.

Kriitika on nagu vahuvein; pole midagi vastikumat, kui see on halb, ega midagi suurepärasemat, kui see on hea.

Kriitika pole kunagi surmanud seda, kes peab elama, ja kiitus pole kunagi elus hoidnud seda, kes peab surema.

Kunstnikel on õigus olla tagasihoidlik ja kohustus olla edev.