Tsitaadid — lehekülg 192

Võib isegi öelda, et sõna pole kunagi olnud kaunim kui siis, kui ta inimese sisemuses läheb mõtte juurest südame juurde ja sealt tagasi mõtte juurde.

Südametunnistus on meelekujutuste, hirmude ja kiusatuste kaos, unistuste põletusahi, urgas nende mõtete jaoks, mida häbenetakse; ta on sofismide pandemoonium, ta on kirgede lahinguväli.

On olemas ülevam vaatemäng kui meri — see on taevas; on olemas ülevam vaatemäng kui taevas — see on hinge sisemus.

Raamatud on külmad ja kindlad sõbrad.

Olgu möödaminnes öeldud, et edu on iseenesest küllaltki jälk asi. Inimesi petab tema võlts sarnasus talendiga. Rahvamassi silmis on edu peaaegu sama mis üleolek.

Inimlikul mõttel ei ole piiri.

Ei maksa kunagi karta vargaid ega mõtsukaid. Need on välised hädaohud — väikesed hädaohud. Kartkem iseendid. Eelarvamused — need ongi vargad; pahed — need ongi mõrtsukad. Suured hädaohud on meis endis.

Õige või vale, aga see, mida inimeste kohta öeldakse, on nende elus, eriti aga nende saatuses, sageli niisama tähtis kui see, mis nad teevad.

Tervik on rohkem, kui tema osade summa.

Me sõdime selleks, et elada rahus.

Hea algus on pool võitu.

Olen oma elus läbi lugenud vaid ühe raamatu, — “Valgekihv” —, mis oli nii kohutavalt hea, et mulle sellest täiesti piisas.

Olen üle elanud kaks sõda, kaks naist ja Hitleri.

Ära muretse oma raskuste pärast matemaatikas. Ma võin kinnitada, et minu omad on ikka suuremad.

Geniaalsuse ja lolluse vahe on see, et geniaalsusel on omad piirid.

Kõige tugevam jõud universumis on liitintress.

Kunagi ära jäta meelde asju, mida saad vaadata raamatutest.

Minevik, olevik ja tulevik on ainult illusioonid, kuigi väga visalt püsivad.

Ma ei mõtle tulevikule — see saabub piisavalt kiiresti.

See on ime, kui pärast kooliharidust on inimesel uudishimu.