Tsitaadid — lehekülg 191

Möödunud õnn on surnud õnn.

Õige perenaise hääl on magusam kui teise mehe rukis.

Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus.

Kui meie aju oleks nii lihtne, et võiksime sellest aru saada — siis oleksime nii rumalad, et me ikkagi sellest aru ei saaks.

Teadmine, mis on absoluutselt kindel selles, et ta on eksimatu — see on usk.

Allakäik näib inimesele nii pararamatu, et ta on rahul, kui see on küllalt aeglane.

Ühel päeval tuli kõrgemalt poolt käskkiri:
“Tänasest päevast alates on kõik kodanikud kohustatud tundma end vabadena.”

Lubamine on keelamise levinumaid vorme.

Kui oled kindel, et sul praegu kohe ja siinsamas ei ole üldse õnne, siis ei ole sul seda ka mujal ja tulevikus...

Elu koosneb kohtumistest teiste olevustega. Sellepärast jääb vähe võimalusi kohtumiseks iseenda või maailma vaimuga... Neid kohtad mõnikord just teistes inimestes.

Mees kartis ühtelugu, et ta vaikimist kuulatakse pealt.

Kui me üldse ei tea, kes me oleme homme, kas me siis ikka päriselt teame, kes me oleme täna?...

Õnneseisundis kaob maailmade mitmekesisus.

Kurjus ei tule inimesest, sest inimene on oma põhiloomult hea.

On asju, mille maalimiseks me pole suutelised; ka päike kuulub nende hulka.

Filosoofia on mõtiskluste mikroskoop.

On olemas vaid üksainus viis loobuda Homsest: surra.

Inimene hakkab langema, veereb allamäge, valgub laiali, isegi variseb kokku — ja seda iseeneselegi peaaegu märkamatult. Tõsi küll, kõik see lõpeb kord ärkamisega, kuid alati liiga hilja. Vahepeal näib ta aga olevat ükskõikne mängu suhtes, mida mängivad omavahel tema õnn ja õnnetus. Ta ise on panus selles mängus, kuid ta jälgib partiid täieliku ükskõiksusega.

Kes on süvenenud mõtisklusse, pole tegevuseta.

Meie rõõmud on viirastuslikud.