Tsitaadid — lehekülg 190

Üksainus mõte meeles võib kitsendada teie teadvuse, tema terviklikkuse. Kui võimas on teie meel? Kui mitmekesine on teie elu? Elus on nii palju kõike. Üks väike, mitte oluline mõte, tühine asi, võib varjutada, teha süngeks kogu teie teadvuse.

Rahutus on armastuse vaenlane. Te ei saa samaaegselt armastada ja olla rahutu.

Kui edev kihk ja edev kahetsus
on viimaks surma poole teel.

Surm on inimloomuse privileeg
Ja elu ilma selleta pole elamist väärt.

Kui sa elad üksi, asetavad sinu mööblitükid, asjad sind alati vastamisi sinu eksistentsi tühisusega. Sa tead piinliku täpsusega, iga asja päritolu, mida sa puudutad ja sa tead, millal sa seda viimati puudutasid. Viis väikest patja sinu diivanil püsivad nädalaid järjest klopituna ja viksilt õige nurga all, kui sa neid just teatraalselt segamini ei aja. Soola kogus sinu soolatoosis väheneb päev päeva järel sama piinaval moel.

Niikaua kui me naerame, ei ole me alistatud.

Miski pole raskem kui mäletada.

Kuidas mõnikord tundub, et armsamale inimesele ei pääse piisavalt lähedale, et peaks pääsema teineteise sisse, siseruumi, ja siis ka veel pole piisavalt lähedal.

Tõestuse puudumine ei ole puudumise tõestus.

Päevane uinak on nagu arvuti restart, mis failid korda paneb, su personal settings’i üle vaatab ja salvestab.

Sellega, et on valge ja soe, harjub otsekohe, sellega, et on külm ja pime, ei harju mitte kunagi.

Me unustame, et ka meie armastatul on plaanid. Ideaalil ei tohi olla plaane, ta peab olema nagu marmorkuju.

Mõnikord on kõige lihtsam võimalik lahendus nii käeulatuses, et selle proovimist lükkad ebateadlikult aina edasi, katsudes visalt muudkui keerulisemaid, kaugemaid teid.

Mõnikord, eriti ootamatus situatsioonis, väljendab nägu vastupidiseid tundeid tegelikele.

Suures linnas on igaüks oma isikliku hullusega natuke vähem üksi kui väikses kohas, ta võib selle natuke vabamalt välja arendada, paista niisiis rohkem sellena, kes ta on, kui sellena, kes kõik on.

On vist tõesti nii, et iga asi muutub äärmusesse jõudes iseenda vastandiks.

Sest õnneks on olemas unustus ja õnneks on see inimese põhiseisund. Õnneks läheb peaaegu kõik meelest ära. Muidu me lämbuksime.

Sophie Moli Surm hiilis Ayemenemi majas ringi vaikselt, otsekui sukis. Ta peitis end raamatutesse ja toidu sisse. Mammachi viiulikasti. Chacko säärtel olevatesse haavaarmidesse, mille pärast mees alatasa muretses. Tema lõtvadesse naiselikesse jalgadesse.
Kummaline, kuidas mõnikord jääb mälestus surmast püsima palju kauemaks kui selle läbi katkenud elu. Aastad möödusid ja sedamööda, kuidas mälestus elusast Sophie Molist [...] aegamisi tuhmus, tugevnes ja elavnes Sophie Moli Surm.

Minu lüüasaamine ei saa tähendama, et võita polnud võimalik. Paljud on lüüa saanud püüdes tõusta Everesti tippu, kuid lõpuks Everest võideti.

Normaalne on panna selga riided, mida sa ostad tööl käimiseks ja sõita autos, mille eest sa ikka veel maksad — et minna tööle, mida sul on vaja, et maksta riiete ja auto ning maja eest, mis seisab terve päev tühjana, et sa saaksid endale selles elamist lubada.