Tsitaadid — lehekülg 189

See on tõesti väga imelik, aga alati kui ma mõnd patentravimite reklaami loen, jõuan ma järeldusele, et kannatan seal kirjeldatud haiguse kõige ägedama vormi all.

Üritasin ennast läbi vaadata. Katsusin pulssi. Algul ei tundnud ma seda üldse. Siis järsku näis ta tööle hakkavat. Võtsin kella ja lugesin lööke. Sain 147 lööki minutis. Püüdsin südant leida. Ei leidnud. See oli lakanud tuksumast.

Umbes südaööks saab pilt üles. Ta ripub viltu ja ebakindlalt, sein on pildi ümber mitme jardi ulatuses nagu ära rehitsetud, ning kõik on surmani väsinud ja kurnatud, välja arvatud onu Podger ise.
“Ongi kõik,” ütleb ta, toolilt raskelt otse passija konnasilmadele astudes ja ilmse uhkusega enda tekitatud segadust vaadates. “Ja mõned palkavad niisuguse tühise asja pärast endale veel ekstra mehe!”

Inimene, viska see koli üle parda! Olgu su elupaat kerge ja sisaldagu ainult seda, mida sa vajad: lihtsat kodu ja lihtsaid rõõme, üht või kaht sõpra, kes tõesti seda nime väärivad, kedagi, keda armastada, ja kedagi, kes sind armastaks, kassi, koera ja üht või kaht piipu, küllalt toitu ja küllalt rõivaid, ja joodavat veidi rohkem kui küllalt, sest janu on ohtlik nähtus.

Just siis, kui olen lõplikult lootuse kaotanud, tõmbub laine tagasi ja jätab mu nagu meritähe liivale lamama. Ma tõusen püsti, vaatan mere poole ning avastan, et olen võidelnud oma elu eest vaid kahe jala sügavuses vees.

Tõepoolest, kõige rohkem ärritun ma siis, kui mina teen tööd ja teised niisama istuvad.

Ta ütles, et talle mõjub tõesti hästi, kui ta mind ringi askeldamas näeb. Ta ütles, et tunneb siis, et elu ei ole igav unenägu, mida võib niisama vahtides ja haigutades mööda saata, vaid õilis kohustus, mida täidetakse tõsise hoole ja tööga.

Ja George naeris oma lollakat naeru — ärritavat, mõttetut ja totakat.

Ma ei öelnud midagi, tulin vaid lähemale, istusin lauaservale ja jälgisin neid. See ärritas neid rohkem kui mis tahes sõnad. Ma tundsin seda. Nad oli närvilised ja erutatud, tallasid asjade peal ja panid neid kuskile ära; ja hiljem, kui neid asju oli vaja, ei leidnud nad neid üles.

...aga mis puutub võisse, siis kunagi oma elus pole ma näinud, et kaks meest võivad ühe võitükiga, mis maksab nael ja kaks šillingit, nii palju korda saata. Kui George selle oma talla küljest lahti oli saanud, püüdsid nad seda kastrulisse panna, kuid see ei mahtunud sinna, ja see, mis mahtus, ei tulnud sealt enam välja. Nad said selle siiski kuidagi kätte ja panid tooli peale, ning siis istus sinna Harris ja või jäi tema pükste külge kinni, ja nemad otsisid seda mööda tuba taga.

“Kas sa magad seina pool või ääre pool?”
Vastasin, et üldiselt magan ma keskel.

Esimest korda pärast seda, kui meid äratama tuldi, meenus meile George'i olemasolu. Seal ta lamas — mees, kes oli huvi tundnud, millal ta meid äratama peab — selili, suu pärani lahti ja põlved taeva poole.

Ei tea miks, aga mind ajab marru, kui näen teist voodis magamas, sel ajal kui mina üleval olen. Lihtsalt valus on vaadata, kuidas inimene oma elu väärtuslikke tunde — hindamatuid hetki, mis iial tagasi ei pöördu — lihtlabase une peale ära raiskab.

“Mida kaua ootad, seda kaua naudid,
mis ruttu käes, see ruttu möödas.”

Selline on elu. Me oleme kui vili, mis maha lõigatakse, ahju pannakse ja ära küpsetatakse.

Muidugi, kuplee puhul ei oota te ei tea mis häält. Te ei oota korrektset fraseerimist ja vokalisatsiooni. Te ei pane pahaks, kui laulja ühel noodil avastab, et ta on liiga kõrgelt võtnud, ja jõnksatades häält madaldab. Te ei tunne muret rütmi pärast. Te ei pahanda, kui laulja saatest kaks takti ette läheb, siis poole pealt katkestab, et asi pianistiga selgeks rääkida, ja seejärel jälle otsast alustab.

Aga mida te tõepoolest loodate, on sõnad. Te olete üllatunud, kui lauljal on meeles ainult esimese salmi kolm esimest rida, mida ta korrutab seni, kuni on aeg alustada refrääni. Te olete üllatunud, kui laulja katkestab poolelt fraasilt, itsitama hakkab ja teatab, et see on väga naljakas, aga jumala eest, tema rohkem ei mäleta, ja püüab siis meelde tuletada, ja hiljem, kui ta on lauluga juba kaugele edasi jõudnud, meenuvad talle ununenud sõnad, ja ette hoiatamata jätab ta pooleli ja alustab uuesti, et te neid kohe kuulda saaksite.

Kustutage tuli.

Kui ma suren, kallis,
ära laula kurbi laule.

Parem unustada ja naeratada
kui mäletada ja kurvastada.