Tsitaadid — lehekülg 188

Viimne vaenlane, kellele ots tehakse, on surm!

Surm on neelatud võidusse! Surm, kus on sinu võit? Surm, kus on sinu astel?

Sest minule on elamine Kristus ja suremine kasu.

Ei ole me ju midagi toonud maailma, seepärast me ei või midagi siit ära viia.

Ja ma vaatasin, ja näe: tuhkur hobune, ja kes tema seljas istus, selle nimi oli Surm.

Ja tema pühib ära kõik pisarad nende silmist, ja surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam, sest endised ajad on möödunud.

Ära kiida kedagi õndsaks enne tema surma.

Me läbi elu käime surmarada.

Seepärast sängitame mulda selle keha; mullast oled sina võetud ja mullaks pead sina saama ning mullast äratab sind Issand Jeesus Kristus viimsel päeval jälle üles.

Lahkumise tund on saabunud ja me seisame teelahkmel: mina surma, sina ellu. Jumal üksi teab, kumb neist parem on.

Inimene on vang, kel pole õigust avada kongi ust ja põgeneda... Inimene peab ootama, mitte ise endalt elu võtma, enne kui Jumal teda kutsub.

Kes lahkub, on õnnelikum
kui need, kes maha jäävad.

See oli armastatud luuletaja laululõim,
surm vaigistas ta keele, katkes luulepõim.

Nii surevad ju tuhanded, ei miskit erilist,
nad surevad, ja kolledž või ka kass jääb maha neist.

Kõigist soovidest, millega inimene palvetes jumala poole pöördub, on palavaim soov kergelt surra.

Õnn on kasulik kehale, aga kurbus on see, mis arendab vaimujõudu.

Oo paljutähenduslik, õiglane ja võimas Surm! Oled võimeline veenma ka neid, kes ei võta kellegi nõuandeid kuulda; oled teinud seda, mida keegi pole söandanud; oled maailmast põlglikult välja tõuganud neid, kelle ees kõik pugesid; oled koondanud ülima andekuse, kogu uhkuse, julmuse ja võimuahnuse ning mahutanud selle kõik kahe lühikese sõna alla: Hic jacet!

Nii palju teha ja nii vähe tehtud.

“Ootamatus, mis justkui taevast alla sajab, on tegelikult väga tavaline nähtus.”

“Kui abielu oleks üks hea asi, siis oleksid kõik jumalad abiellunud. Aga ei, nad eelistasid mitte paari heita.”