Tsitaadid — lehekülg 187

Kui seadustest saab relv lühiajalises poliitilises võitluses, siis me kaugeneme õigusriigi alusmõtetest. Siis me pärsime ühiskonna arengu loogikat ja ettearvatavust. Ja koos sellega kahandame ka Eesti konkurentsivõimet.

Särava mõistuse ja eetilisuse nõue ei kehti mõistagi üksnes kohtunike, vaid kõigi kohta, kelle kätes on teiste inimeste saatus. Tänaval patrulliva politseinikuga alustades ja presidendiga lõpetades.

Õigusriik, nagu hea auto, vajab pidevat hooldust, logisevate kruvide pingutamist ja kulunud osade asendamist.

Olles enestele sihid paika seadnud, ei või me seejuures unustada, et nendeni jõuame vaid ühiselt vastutuse koormat kandes ja ühes suunas liikudes.

Tahtsime kõige paremat, aga välja tuli nagu alati.

Mitte ühegi teise asja kohta pole meie vaated nii vildakad ja haletsusväärsed kui surma suhtes... Laske lapsed loodusesse, las nad näevad elu ja surma kauneid üleminekuid ning ühtesulamist, seda rõõmsat ja lahutamatut tervikut, mida näeme meie õnnistatud planeedi metsades ja niitudel, mägedes, tasandikel ja jõgedel. Nii veenduvad nad ise, et tegelikult puudub surmal astel, et ta on sama ilus nagu elu, ning et hääbumises puudub võit ja võitlemine. Kõik on jumaliku harmoonia väljendus.

Lein on läbitungimatu pimedus nende kujutlusvõimele, kes pole iial leinanud.

[Kuuldes Calvin Coolidge surmast] Mille järgi nad aru said?

Pange minu luigekostüüm valmis.

Läksin Charing Crossi, et vaadata kindralmajor Harrisoni poomist ja neljaks tõmbamist; kui seda tehti, nägi ta välja nii rõõmus ja rahulik, nagu sellises olukorras üldse saab olla.

Tõesti, sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama!

Kus sina sured, seal tahan ka mina surra ja sinna maetagu mindki. Jehoova tehku minuga ükskõik mida, ainult surm lahutagu mind ja sind!

Siis läks kuningas, olles vapustatud, üles värava kambrisse ja nuttis. Ja minnes ta rääkis nõnda: “Mu poeg Absalom, mu poeg, mu poeg Absalom! Oleksin mina surnud sinu asemel! Absalom, mu poeg, mu poeg!”

Aus nimi on parem kui kallis võideõli
ja surmapäev on parem kui sünnipäev!

Ta neelab surma ära igaveseks ajaks!
Ja Issand Jehoova pühib pisarad kõigilt palgeilt!

Esimene mees, kes võrdles noore naise põski roosiga, oli arvatavasti poeet; esimene, kes seda kordas, oli arvatavasti idioot.

Publikul pole sugugi vaja teada, kas ma teen nalja või mõtlen seda kõike tõsiselt. Ja ausalt öelda pole ka mul endal seda vaja teada.

Ainuke vahe minu ja hullu vahel on see, et mina ei ole hull.

Sest Paabeli kuningas seisab teelahkmel, mõlemate teede alguses, liisku heites.

Sest patu palk on surm, aga Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas!