Tsitaadid — lehekülg 186

Tühjad on filosoofi sõnad, kui nendega ei vabastata ühestki kannatusest. Nagu arstiteadusest pole kasu, kui ta inimese keha haigustest ei vabasta, nii pole ka filosoofiast kasu, kui ta inimese hinge ei ravi.

See ei ole niivõrd sõbra abi, mis meid aitab kui alaline teadmine, et nad meid aitavad.

Kõikidest andidest, mille põhjal võime loota õnnelikku elu, on sõprus kauneim.

Te ei saavuta elus oma kohta, kui seisate valvel, vaid kui ründate ja saate ka ise kõvasti kolki.

Maja ehteks on sõbrad, kes seda külastavad.

Inimene on see, mida ta kogu päeva jooksul mõtleb.

Kui sa ei suuda toita sadat inimest, siis toida kasvõi ühtki.

Elada head elu ja mitte teha kurja on põhiline. Kuid põnevust, kõdistusi, ärevust ja kihvkat, elu tasakaalust väljaviimise võbinaid peab ka olema.

Oleme nii edevad, et hoolime isegi nende arvamusest, kellest endast me ei hooli.

Üks tõeline sõber suurendab õnne rohkem kui tuhat vaenlast ebaõnne.

Sõpruse ja armastuse tuum on selles, et tahame osa saada ka sõbra kannatustest, mitte üksnes tema rõõmudest.

Loevad vaid sõbrad, kellele kell neli hommikul võid helistada.

Öeldakse, et Jumal on kõikjal, kuid ikkagi mõtleme me temast kui erakust.

Usun tuleviku Euroopa Ühendriikidesse ja tõelisesse Rahvasteliitu ja soomesoo tulevasse suurusesse!

Kuid sõber, tea: nüüd vaim on vardas
ja väntab härg.

See just ongi ehtne võlts värssgalopp. Milleks lasete end sellega nakatada?

Olla õnneliku välimusega on õnneasi, osata aga lugeda ja kirjutada on looduseand.

Tuleb üks kord ometi fikseerida oma arusaamad ja põhimõtted ning olla ülejäänud elu jooksul see, kellena tahan end näha pärast põhjalikku järelemõtlemist.

Nad uurisid inimloomust selleks, et temast õpetatud sõnadega rääkida, aga mitte selleks, et teda tundma õppida.

Niisiis on igasugune otsekohesus ja avameelsus ühiskonna silmis kohutav kuritöö ja ma oleksin oma kaasaegsete arvates tige ja julm isegi siis, kui neil pole mulle ette heita muud süütegu peale selle, et ma pole valelik ega salakaval nagu nemad.