Tsitaadid — lehekülg 185

Ainuüksi teadmine, et sa võid oma peas toimuvat valitseda, annab tohutult energiat ning enesekindlust.

Ainus, keda me reaalselt kontrollida saame, oleme me ise.

Inimesed, kes oma energiat niisama laiali ei pillu, on energilised.

Temperamendi varju poevad paljud. Öeldes, et oled see või teine, õigustad sa oma käitumist. Meil on küll sünnipäraselt teatud iseloomujooned, kuid need ei ole kivisse raiutud.

Mõte kui selline on ajatuse üks printsiipidest — ta ei vanane, küll aga omandab mõtte sisu aja jooksul sinu jaoks teistsuguse tähenduse.

Elu on kogemine ja mina olen kogeja.

Selleks et õnne leida, pole vaja kaugele minna. Ta on lähedal, on seda kogu aeg olnud.

On kaks varianti — kas sina oled hirmu peremees või valitseb tema sinu üle.

On oluline vahe, kas sa jõuad ise mingi teadmiseni või loed selle kohta kusagilt. Ise asja tuumani jõudes oskad seda hinnata, mõistad seda, sest teadmine ei pruugi alati tähendada mõistmist.

Ainult mõistmisest saab tarkus välja kasvada.

Sa ei otsi armastust, vaid kedagi, kellega seda jagada.

Armastus nagu ka õnnelik olemine on valik.

“Oo, mis värvi armastus siis teie meelest on?” päris Aphrodite, kui oli istet võtnud. “Ta on värvitu. See tähendab, et temas on kõik värvid. Ta on kõik.”

Sa oled inimene, maailma ja universumi kodanik.

Ma ei saa endale kuidagi selgeks teha, et heategev ja kõikvõimas Jumal võis luua käguvamplased kindla kavaga panna nad toituma teiste putukate tõukude elusatest kehadest.

Me lubame kuudel, planeetidel, päikestel, universumil — seega terve universumi süsteemidel, järgida kindlaid (loodus)seadusi, kuid väikseimatki putukat soovime me pidada looduks kord erilise akti poolt.

Ma tunnen et kogu see Loomise küsimus on inimintellekti jaoks liialt keeruline. Sama edukalt võiks koer spekuleerida Newtoni mõistuse üle. Las iga inimene loodab ja usub, mida ta saab.

Aga teiste inimeste ära antud raamatute hulk, mis inimene saab läbi lapata, ilma et tal paha hakkaks on piiratud. See on nagu ühes luuletuses, mida ma tean, kuidas sa istud ja raamatu läbi loed ja selle riiulile paned ja võib-olla, kuna elu on nii lühike, sured sa enne, kui selle raamatu uuesti lahti teed, ja selle leheküljed, selle ainulised leheküljed on riiuli peal raamatu sees lukus ja ei pruugi enam kunagi valgust näha. Ja sellepärast pidin ma poest ära minema, sest mees, kelle oma pood oli, vaatas mind imelikult, sest ma tegin seda, mida ma selle hulluks ajava luuletuse pärast ikka kõigis raamatupoodides teen: võtan raamatu riiulilt ja keeran lahti, et kõik leheküljed valgust näeksid, ja panen selle tagasi, võtan riiulist järgmise ja teen sedasama.

Kirjastamine on kohutav rünnak minu privaatsusele. Mulle meeldib kirjutada. Ma armastan kirjutada. Aga ma tahan kirjutada ainult endale ja enda rõõmuks.

Minu aja täis saades loodan istuda toolil oma aias, brändiklaas käes ja Thomas Tallis iPodis mängimas. Kui on märg, siis raamatukogus.