Tsitaadid — lehekülg 184

Me ei armu mitte leides eest täiusliku inimese, vaid õppides nägema ebatäiuslikus inimeses täiuslikkust.

Pole suuremat leina sellest, mis ei kõnele.

Kuulsusrikas surm on tuhat korda parem kui kuulsusetu elu.

Milleks valada pisaraid sellepärast, et pead surema? Kui su möödunud elu on olnud täis naudinguid ja rõõmud pole sinust läbi voolanud kui sõelast, kadudes jälgegi jätmata, miks ei või sa siis tänuliku külalisena elu pidulauast tõusta ning rahumeeli puhkama heita?

Maailmas on vaevalt kümmekond inimest, kelle surm rikuks minu lõunasöögi, ja üks või kaks inimest, kelle surm purustaks minu südame.

Häbenege surra enne, kui olete inimkonna heaks midagi korda saatnud.

Ka suremine on elu juurde kuuluv toiming.

Minu lõpp on minu algus.

Kui te mind pärast surma lahti lõikate, leiate minu südamest “Calais”.

Kas nii surraksegi? Muud ei tulegi? Kas seda ma kartsingi, kui palusin palvetes kergemat surma? Oh, selle kannatan ma ära! Ma kannatan ära!

Asjad, mida sa omad, omavad lõpuks sind.

Keda jumalad armastavad, see sureb noorelt.

Kõigist põgenemisviisidest on surm tõhusaim.

Üle jäämägede ja tulemägede,
kaljude, koobaste, järvede, soode, rabade, mülgaste ja surma varjude.

Põgenesin, hüüdes Surma;
värisedes selle võika Nime kõlast, ohkasin.

Jaheda ükskõiksusega lahkus ta tüütuks muutunud maailmast, nagu astutakse välja räpasest kõrtsist, jätkamaks teekonda lootuses paremale öömajale.

Palun teid jumalakeeli, härrra ülem, toimetage mind ilusti üles, aga jätke allatulek minu enda hooleks.

Me oleme see, mida näeme teistes inimestes.

Kas me tegelikult ka tahame elu ajal surnud olla?

Maal on nahk ja sel nahal on haigusi, ühe selle haiguse nimi on inimene.