Tsitaadid — lehekülg 183

Nädalavahetus oli minu jaoks kui väike saareke keset tormist merd, kuhu sai mõneks ajaks randuda, lõket teha, tantsida, et siis taas paati hüpata ning merele minna, et lainete ja teiste paadimeestega hambad ristis võidu ajada.

Et meie elu veelgi täiuslikum oleks, on meile antud võimalus osa saada väidetavalt normaalsest elust, mille koostisosadeks on eluasemelaen, autoliising ning paljud teised tee-praegu-maksa-hiljem teenused.

Igal pildil on alati kaks inimest: fotograaf ja vaataja.

Ma eelistan pigem saada Universumist aru sellisena, nagu ta tegelikult on, kui jääda illusioonide küüsi, ükskõik kui rahuldustpakkuvad need ka poleks.

Kui süda räägib ja süda kuulab, toimib harmoonia.
Kui pea räägib ja pea kuulab, toimib vaidlus.

Aju on nagu lihas — kui see on kasutuses, siis me tunneme ennast hästi. Mõistmine on nauditav.

Universum ei ole kohustatud olema täielikus harmoonias inimlike ambitsioonidega.

Me oleme asjad korraldanud viisil, et peaaegu mitte keegi ei mõista teadust ja tehnoloogiat. See on eeldus katastroofile. Me võime mõne aja sellest küll hoiduda, kuid varem või hiljem see süttimisohtlik segu rumalusest ja võimust plahvatab.

Teadus on rohkem mõtteviis kui pelk kogum teadmistest.

Vaimulike tsölibaat on eriti hea idee selles mõttes, et see takistab fanatismi pärilikku edasikandumist.

Meiesuguste väikeste olendite jaoks on (universumi) lõpmatu tühjus talutav vaid läbi armastuse.

Ma võin oma üliõpilaste seast leida arukaid õpilasi, kes ei tea, et tähed tõusevad ja loojuvad öö jooksul või isegi seda, et Päike on täht.

Kui me januneme uskuma, et tähed tõusevad ja loojuvad meie jaoks ning et meie oleme Universumi olemasolu põhjuseks — kas siis teadus teeb meile karuteene õõnestades neid veendumusi?

Kujutlusvõime viib meid tihti maailmadesse, mida pole eales eksiteerinud, kuid ilma selleta ei lähe me kuhugi.

Universum ei ole heatahtlik, ega vaevulik, lihtsalt ükskõikne.

Me elame ühiskonnas, mis sõltub peamiselt teadusest ja tehnoloogiast, kuid milles vaevalt keegi teab midagi teadusest ja tehnoloogiast.

Kes me oleme? Näib, et me elame üksluise tähe ebatähtsal planeedil galaktikas, mis on pistetud mingisse unustatud nurka Universumis, kus on kõvasti rohkem galaktikaid kui inimesi.

Kergeusklikkus tapab.

Ebamugavate ideede allasurumine võib olla tavaline religioonis või poliitikas, kuid see ei ole tee teadmisteni; sellel ei leidu kohta teaduse püüdlustes.

Iga mõtlev inimene kardab tuumasõda ja iga arenenud riik planeerib seda. Kõik teavad, et see on hullumeelsus ja igaühel neist on selleks ettekääne.