Tsitaadid — lehekülg 183

Tõesti, kui tuleb kohtupäev, siis ei küsita meilt, mida me oleme lugenud, vaid mida oleme teinud.

Need luuletused on, vaatamata tahumatusele, kahtlustele ja ebamäärasusele kirjutatud armastusest inimese vastu ja Jumala kiituseks, ning oleksin viimane tobu, kui see nii poleks.

Inimeses on peidus tuhandeid mõtteid, millest tal pole enne sulepea kättevõtmist aimugi.

Jumal küll, milline geenius ma küll seda raamatut [“A Tale of a Tub”] kirjutades olin.

Raamatutel, nagu nende autoritel, inimestelgi, on siia ilma tulekuks üksainus tee, jäädavalt lahkumiseks aga umbes kümme tuhat.

Hukkamõist vajab vähem vaimset pingutust kui mõtlemine.

Ma ei usu Jumalasse, sest ma usun inimesse.

On olemas teatud võimulolijad, kelle ma meelsasti tapaksin ükskõik mis või kõigi vahenditega, mis on minu käsutuses: ignorantsus, ebausk ja kitsarinnalisus – kõige halvemad ja türanlikumad maailmavalitsejad.

Vaene inimloomus, milliseid kohutavaid kuritegusid on tema nimel korda saadetud!

Sõber on vastatud vajadus.

Vanasti oli inimestel piinapink, nüüd on neil press.

Raamatud on küll omamoodi huvitavad, ent sellegipoolest on nad eluga võrreldes vaid kahvatu aseaine.

Lugemine on vaimule sama, mis võimlemine kehale.

Kirjanduse tõeline austaja pole iial liiga nõudlik.

Maailmakirjandus on kui... ühise hingega kollektiivne keha, südamete liit, mis peegeldab inimkonna tugevnevat vaimuühtsust.

Hea kirjanik on kodumaal nii-öelda teine valitsus. Seepärast ei salligi ükski režiim häid kirjanikke, vaid üksnes keskpäraseid.

Inimene peab elama nii, et ta on alati valmis surema.

Ma ei ole kunagi kohanud nii väheste teadmistega inimest, et ma poleks temalt midagi õppida saanud.

Ma ei ole kohustatud uskuma, et sama Jumal, kes varustas meid meelte, mõtlemisvõime ja intelligentsiga, kavatses meid nende kasutamisest ja teadmistest, mida me nende abil saame, loobuma sundida.

Jumal kirjutas universumi matemaatika keeles.