Tsitaadid — lehekülg 181

Tahan olla truu, sest on neid, kes mind usaldavad, tahan olla rikkumata, sest on neid, kes hoolivad, tahan olla tugev, sest on palju, mille nimel kannatada, tahan olla vapper, sest on palju, mida peab julgema teha. Tahan olla sõber kõigile- ka vaenlastele ja üksildastele, tahan anda ja unustada, et andsin midagi, tahan olla alandlik, sest tean, kui nõrk ma olen, tahan vaadata üles ja naerda ja armastada ja tõusta kõrgemale.

Saladus, mille abil sa elus võid kõike saavutada, on kõigepealt tugev soov midagi saavutada, seejärel veendumus ja usk, et saad sellega hakkama ning siis peab sul teadvuses olema selge, kindel ettekujutlus tulevikust ja sa pead nägema, kuidas see sammhaaval teoks saab, ilma et sa kordagi kahtleksid või lakkaksid uskumast.

Püüa, et see, millesse sa usud, oleks osa kõigest, millega sa tegeled. Tee oma tööd südamega ja nõua ka kõigilt teistelt enimat ja parimat. Ära lase oma iseloomul ja väärtustel, saladusel, mida tead ainult sina ja ei keegi teine, tõel — ära lase neil kaduda suurde mõnulevasse enesega rahulolemisse.

Jõud elada täiel rinnal, täiskasvanulikku, elavat, hingestatud elu koos kõigega, mida ma armastan — maa ja selle imedega, merega, päikesega... Ma tahan selle sisse minna, olla osa sellest, elada selles, õppida sellelt, kaotada endas kõik pealiskaudse ja omandatu ning saada teadlikuks otsekoheseks inimeseks. Tahan enese mõistmise kaudu mõista teisi. Tahan olla kõik, milleks ma olen võimeline saama...

Selleks, et elu oleks edukas, õnnelik ja kaunis, on vaja ainult tunda ja rakendada mõningaid lihtsaid ja kindlaid põhimõtteid...

Põhimõtted kestavad igavesti...

Alati saab teoks see, millesse sa kogu südamest usud, ja millessegi uskumine võimaldab sellel teoks saada. Ja ma arvan, et miski ei saa teoks enne, kui sa sellesse täiel määral ja sügavalt usud.

Seda peate te tegema: armastama maad ja päikest ja loomi, põlgama rikkust, andma almust kõigile, kes paluvad, kaitsma rumalaid ja hulle, pühendama oma sissetuleku ja vaeva teistele, vihkama türanne...

Paljud inimesed ei lase oma põhimõtetel juurduda, vaid kisuvad nad iga natukese aja tagant välja... et näha, kas nad kasvavad.

Kui minust on olnud kasu, kui ma olen saanud veidi rohkem aimu sellest, milline on ülim hüve, kui ma tunnen endas jõudu püüelda mõtte ja teoga suuremate saavutuste poole, kui minus on rahu iseendaga, siis on see päev korda läinud.

Saad seda, mis oled.

Olen õppinud, et tööst ja elust saab elutöö. Tee seda nii, nagu sõltuks sellest sinu elu, ja sa tunned kohe, et sellest on saanud sinu elu. Ja pealegi hea elu.

Õnnetus pole mitte see, kui sured, ilma et su unistused oleks täide läinud, vaid õnnetus on mitte unistada... Häbiasi pole mitte see, kui sa ei püüdle tähtede poole, vaid see, kui sul pole tähti, mille poole püüelda.

Minu kõrgeimad püüdlused on kaugel eemal, päikesesäras. Võib-olla ei küündi ma nendeni, aga ma saan vaadata ülespoole ja näha nende ilu, uskuda neisse ja püüda nendeni jõuda.

Inimesed eksivad, pidades end vabadeks — vabaduse idee seisneb üksnes teadlikkuses oma tegudest, kuid teadmata on need põhjused, millest need teod on tingitud.

Elu pole poisikeste spordivõistlus.

Eesti rahvas on arvult väike. Seepärast ei tohi mitte ühegi inimese saatusele käega lüüa.

Kriitikast ei piisa, kui seejuures ise konkureerivaid ideesid ja alternatiivseid lahendusi ei pakuta. Ärgem tahtkem silmakirjalikku, halvas mõttes poliitkorrektset ühiskonda, kus meeldida-tahtmiseks öeldakse üht, kuid seejuures mõeldakse teist.

Ma arvan, et ma olen õnnelik inimene. On inimesi, kes on olemuslikult õnnelikud, aga vahel on nad ka õnnetud. Ja siis on teised, kes on aina õnnetud, aga vahel ka õnnelikud.

Võib elada kirikuta, aga ei saa elada usuta.