Tsitaadid — lehekülg 180

Pisarad, mis tal silmist veeresid, olid peenikesed ja hapud, nagu juhtub tihtipeale, kui neid peab valama üksi.

Võib kesta väga kaua enne kui see, mida ütled, üles sulab... Sellepärast, et oled sisemiselt jääs. Ehkki sa ise seda ei tea. Aga ühel päeval, kui oled õige kurb või midagi väga igatsemas ja täiesti üksi, siis märkad, kuidas su vanadest sõnadest saab äkki muusika.

Armastus on positiivne tegu: see on elujõu andmine teisele. See tähendab graniiti kivistunu vallapäästmist nii, et näed tema jalataldu tantsimas, isegi kui need sinu juurest ära tantsivad, aga kui paljud söandavad nõnda tegutseda?

Miski ei lähe nii kiiresti mööda kui kallistus. Aga nagu lõhn, nagu heli, on kallistus ainuke mälestus, mille saame elust kaasa võtta, sest armastuse kallistused on puhas tähelepanelikkus. Kogu keha üks silm, üks päev, üks keel.

Tubli olemine on ju näo tegemine, et pead seda tähtsaks, mida teed.

Kas üksindus on äratundmine? Kõnelda varastel hommikutundidel üle väljade, vaikida hääletus köögis, näha teise üksindust, kas see on äratundmine?

Armasta puud, toda kurba vaevakaske, seda uhkesti taeva poole sirutuvat kuuske, toda mändi, mille punane koor räägib kiindumusest kõige hingava, kauni ja elava vastu; seda viletsat pajupuhmast, mis siin kaugel põhjas pole jõudnud isegi saada eneseks, vaid kasvab vitsakimbukestena otsekui leseks jäänud pere — lapsi palju, aga toitjat, keskset tüve, pole olemaski. Armasta puud kogu oma hingepuhtusega, vaatle ometi kord tähelepanelikult puude lehti või nõelu, kas nad ei liigu, ei hinga, ei värise — see on ometi sama elu, mida elad ise. Nad elavad ja hingavad, see on tõsi, sarnaselt tuultes värisedes, päikeses kiirates, udus piisku pudendades. Nii naerad, rõõmustad ja nutad sinagi. Kas elava ja hingava vahel ongi mingit erinevust?

Mitte aeg, mis möödub, ei muuda mind, vaid see, mida mina selle ajaga teen, mis möödub.

Kiireim viis sõda lõpetada on see kaotada.

Siin elas bard, sobimatult priske oma ameti kohta.

Igas vaidluses lihtsalt eemalduge oma argumentidest ja te näete, et suudate nad ümber lükata. See on see, millega tegelevad juristid ja kohtuorganid. Kas see pole nii?

Inimest ei saa enda juurde võtta ainult sellepärast, et sa kedagi vajad. Niisugune asi toob ainult õnnetust.

Viha tekib kui need, kes ei liiguta väikest sõrmegi, saavad kõik, samal ajal kui keegi teine on määratud neid kadestama.

Ta on hinge sõber. Ta hoiab mind koos. Ma lagunen osadeks, ta korjab need üles ja annab mulle õigesti kokkupanduna tagasi. On hea kui sul on naine, kes on su hinge sõber.

Tulevik oli nagu päikeseloojang, minevik midagi, mis tuli seljataha jätta. Ja kui minevik ei taha kuidagi maha jääda, tuleb see jalge alla trampida.

Ma vaatasin ringi. Mul oli juba tunne nagu oleksin koju jõudnud. Kes kusagil kodus ei ole, tunneb seda kergesti.

Ta võttis vastu vaid seda, mis talle sobis ja nii, nagu talle sobis. Kõik muu ei häirinud teda. Keda tõmbab see, mis on samasugune kui sa ise? Ja kes küsib armastuses moraali järele? Moraal on nõrkade leiutis. Ja ohvrite kaebelaul.

Armastada... See tähendab kedagi, kellega sa vanaduspäevi tahad veeta? Sellest ei tea ma midagi. Armastus tähendab kedagi, kelleta ei saa elada. Seda ma tean.

Selles universumis pole asjad eriti nii, nagu nad on, vaid pigem nõnda, nagu inimesed neid endale ette kujutavad.

Kõigis universumites on teada tõsiasi, et ükskõik kui püüdlikult ka värve ei valitaks, on institutsionaalse sisekujunduse tulemuseks ikka kas okseroheline, püretu pruun, nikotiinikollane või kirurgilise maiguga roosa. Mingi raskestimõistetava sümpateetilise resonantsprotsessi tagajärjel lõhnavad neis toonides võõbatud koridorid alati kergelt keedetud kapsa järele — isegi kui lähikonnas iialgi kapsast ei keedeta.