Tsitaadid — lehekülg 179

Peaaegu terve elu olin oodanud temalt väiksemaid ja täidetavamaid soove kui see – ainus ja kõikealistav: et ma oleksin igal hetkel õnne tipul.

“Küsimused ei peagi loogilised olema, Vincent,” lausus preili Susan. “Loogilised peavad olema vastused.”

Vandumine oli summutatud ja võõrkeelne, kuid igasugusel vandumisel on teatud osa sisust rahvusvaheline.

Isegi kui maailm tohutult muutub, mõtlevad inimesed juba mõne päeva pärast, et kõik on normaalne.

Kõigi poolt tehtud otsused on mitte kellegi poolt tehtud otsused.

See, et me oleme näinud asju, mida inimene ei peaks nägema, teebki meist inimesed.

Aga võib-olla ongi reeglid ainult selleks, et inimest mõtlema panna, enne kui ta neist üle astub.

Pole midagi ülevamat kui see, mida näen, aiman, kogen, esile kutsun, sisse hingan. Millestki muust unistamise põhjus peitub võimetuses olemasolevat hetke vastu võtta.

Sa pead õppima niimoodi uskuma, et unistused täide lähevad.

Ikka olen unistanud sellest, et saaksin segamatult lugeda, saaksin lugeda nii palju, kui ise tahan. Nüüd näen, ma pole võimeline kuigi kaua lugema. Kui ma loen enamiku päevast, siis olen õhtuks tühi ja kurnatud. Lugemine kulutab mind, kirjapandud elud on teiste elud ja minu elu kuhtub nende varjus.

Me ei saa muuta meile kätte jagatud kaarte, saame vaid teha nendega võimalikult hea mängu.

Rumalus on kõige kurja algus ja lõpp.

Suund, kuhu haridus inimese viib, määratleb tema tulevase elu.

Vaesus on kuritöö ema.

Ela nii, nagu tuleks sul just praegu eluga hüvasti jätta, nagu oleks sulle edaspidi antud aeg ootamatu kingitus.

Inimene ei pööra vabatahtlikult selga tõele, mõõdukusele, õiglusele ja headusele, vaid mingi jõu sunnil; mida selgemini sa seda mõistad, seda leebemalt suhtud inimestesse.

Demokraatia pole mitte enamuse võim, vaid vähemuse kaitse.

Me usaldame harva neid, kes on meist targemad.

On minuteid, kus ootamatu avameelsus võrdub enesekontrolli andestamatu kaotusega.

Teaduse mõistes on mõnikord vajalik unustada selle kõige kindlamad alused.