Tsitaadid — lehekülg 179

Inimene võib olla aastaid teistele valgusallikaks ise seda teadmata, kusjuures nende elu läheb mööda teisi, varjatud radu. Niisamuti võib inimene olla koletislik vähkkasvaja kellelegi, keda ta vaevalt mäletab või keda ta pole isegi kohanud.

Armukadedus sünnib koos armastusega, aga ei sure alati koos sellega.

Ta ütles: ma tahan olla sinule täiuslik, nii et sa saad lahkuda minust valutult. Ja see oli täiuslik armastuse väljendus. Ta ütles: ma ootan igavesti, kuigi ma tean, et... ma ei.. oota... midagi.

On kohutavalt ohtlik oma salajasemast unistusest kellelegi enneaegu rääkida.

Hirm on hädaohtlik — see võib äkitselt välja pursata, söösta kuhugi otsejoones või hakata enda ümber purustama ja kes suudaks siis hoida lähedusse sattunud väikeolendeid?

On võimatu saada päriselt iseseisvaks kui kogu aeg kedagi liialt imetleda.

Üksindus ei ole kunagi nii totaalne kui pärast seda kui inimene on unelmat näinud.

Sa oled vastus mu küsimustele, mille olemasolust mul aimugi polnud.

Te kasvate kokku. Päikesevalgusest ja tuulest luuakse teid. Te igatsete teineteise järele kui perekond ja vahemaad teid lahutavad: see pole hirmunud igatsus, väljakannatamatu ja haiglane igatsus, vaid vaikne ja mahe. Vaiksetel suveõhtutel mere ääres kirjutatud kirjad. Te kasvate vaikselt. Ühe jaoks on nüüd teine see, kes kütkestab. Tema pilk ootab sind väljas tänaval. Tema sõnad on su palveteks. Tema käed on kellad, mis sind kutsuvad.

Iga aasta on nagu elu. Kõik käib ringiratast, aga miski ei kordu. Kõik inimesed saavad jälle võõraks. Sa võid neid uuesti tundma õppima, aga juba kui uusi inimesi... Ma teadsin, et isegi asjad jäävad võõraks, aga nendega on jälle tutvust teha lihtsam kui inimestega.

Klassika on kirjandus, mida igaüks tahab olla lugenud, aga keegi ei taha lugeda.

Hea raamat on üks parimaid sõpru, püsides muutumatuna täna ja igavesti.

Paljudele inimestele on raamatu läbilugemine märkinud uue eluperioodi algust.

Kes vaene on ja rahul, on rikas küllalt.

See on vaba, kellel midagi ei ole — kõik, mis ühel inimesel on, hoiab teda kõvemini kinni kui tema sellest.

On hea, kui inimene ei julge teha seda, mida ta ei pea ilusaks. Aga ei ole enam teab mis hea, kui miski ei ole mõne arvates ilus sellepärast, et tema seda teha ei julge.

Head päevad langevad osaks mõistlikele inimestele, parimad aga neile, kes julgevad olla meeletud.

Mitte keegi ega mitte miski ei saa meile halba teha peale selle, mida me kardame ja armastame.

Lohemaod ja kõik muud saatana sulased ainult paistavad suured niikaua kui me nende ees hirmu tunneme.

Mõnikord sammub aeg kergelt ning ettevaatlikult üle inimeste, vaevalt on märgata tema õõtsuvaid samme... Seejärel libiseb ta sõnatult edasi, ja võibolla pole kõigest hoolimata miski muutunud. Teinekord aga võib ta sind niimoodi riivata, et jäljed jäävad järele, ja edasi minna, nagu poleks midagi juhtunud. Ent kord vaibub iga valu. See läheb kiiremini kui kurjad mõistatused kaevu heita, siis võib nende koha täita oma unistustega.