Tsitaadid — lehekülg 178

Ehted ei muuda inimest ilusamaks, aga lasevad tal end ilusamana tunda.

Ma mõtlen ajale enne prillide leiutamist. Küll võis olla veider, kui iga inimene nägi erinevalt – vastavalt sellele, kui viletsad või head olid ta silmad. Nüüd muudavad prillid kõigi inimeste nägemise standardselt ideaalseks. Prillid on näide sellest, kuidas kõik inimesed muutuvad üha sarnasemateks. Ilma prillideta näeks igaüks erineval viisil.

Mõnikord tundub mõni asi ilus vaid seetõttu, et see erineb mingil moel kõigest ümbritsevast. Üks punane petuunia lillekastis näib väga ilus, kui kõik ülejäänud petuuniad on valged, ja vastupidi.

Olümpiamänge vaadates mõtlen: millal tuleb aeg, mil enam rekordeid ei purustata? Kui sportlane jookseb 2,2 sekundiga, kas tähendab see siis, et inimene on võimeline jooksma 2,1 ja 2,0 ja isegi 1,9 sekundiga, kuni jõutakse 0,0 sekundini? Millisel hetkel inimesed enam rekordeid ei püstita? Kas nad peavad muutma aega või muutma rekordit?

Inimesed ütlevad, et filmides toimuv on ebareaalne, aga tegelikult on ebareaalne hoopis see, mis juhtub elus. Filmides tunduvad tunded nii tugevate ja ehtsatena, samas kui see, mis sinuga tegelikus elus juhtub, tundub otsekui televiisori vaatamine – sa ei tunne mitte midagi.

Presidendil on nii palju kasutamata mainekujundajapotentsiaali. Ta peaks ühel päeval maha istuma ja koostama nimekirja nendest töödest, mida inimesed valehäbi tõttu ei taha teha, ehkki neil poleks midagi häbeneda – ja siis peaks ta tegema kõiki neid töid teleekraanil.

Suurlinnas võib minna parki ja olla sel viisil väikses maakohas, aga maal ei ole pisematki suurlinnalappi ja nõnda tekib mul seal suur koduigatsus.

Kas ainult üks kord või iga päev. Kui teed midagi korra, siis on see põnev, ja kui teed seda iga päev, on see samuti põnev. Aga kui teed seda näiteks kaks korda või peaaegu iga päev, siis see sulle enam pinget ei paku. Mitte miski vahepealne pole nii hea kui üks kord või iga päev.

Mulle teeb viha, kui ma olen leidnud toote, mis mulle meeldib ja vastab mu vajadustele, ja siis nad muudavad seda. Nad „täiustavad“ seda. Ma vihkan „uuendatud ja täiustatud“ asju. Minu arust peaksid nad selle asemel välja laskma täiesti uue toote ning vana rahule jätma.

On selge, et see nõrk ja arglik olend ei saa elus püsida, eksisteerigu ta ükskõik kui suurel arvul, et tänu nendele omadustele ei saa ta mängida maailmas mingit muud osa kui lamakarja vabalt ringihulkuvate huntide seas.

Tõeliselt pole aga ükski, isegi mitte kõige naiivsem mina mingi tervik, vaid ülimalt mitmekesine maailm, väike tähistaevas, vormide, astmete ja seisundite, pärilikkuste ja võimalikkuste kaos.

Rind, keha, on küll alati üks, seal elavaid hingi pole aga mitte kaks või viis, vaid lugematu arv; inimene on sajast koorest koosnev sibul, paljudest lõngadest põimitud kude.

Igavikus pole aga mingit aega: igavik on üsknes silmapilk, sa näed, just paras ühe nalja jaoks.

Võitlus surma vastu, on alati kaunis, õilis, imeteldav ja auväärne asi, niisiis ka võitlus sõja vastu.

Alati on ju selliseid inimesi, kes nõuavad elult ülimat ja ei suuda leppida tema totruse ja toorusega.

Igavikku kuulub ka iga ehtsa teo peegeldus, iga tõelise tunde jõud, ka siis, kui keegi neid ei tea ega näe ega kirjuta üles ega talleta tulevastele põlvedele. Igavikus pole järelpõlvi, on üksnes kaaspõlv.

/---/inimene koosneb suurest hulgast hingedest, väga paljudest minadest.

Tõeliselt andeka inimese surm teeb mind alati kurvaks. Maa peal on niisugustest inimestest palju rohkem kasu kui Taevas.

Maailm ei pane eriti tähele ega pea meeles, mida me siin ütleme, ent iial ei unustata nende inimeste tegusid... Pühendugem meie ette seatud ülesandele — hoida ja edasi kanda üritust, millele need auväärt kadunud ohverdasid end jäägitult; meie kindel otsus on seista selle eest, et nende inimeste surm polnuks asjatu.

“Ma vihkan teda,” ütlen. Ma pole selles kindel. Tahan proovida, kuidas see kõlab, et saada teada, kas see on tõsi.