Tsitaadid — lehekülg 178

Kõiki asju määratleb nimi. Muutke nime ja te muudate asja. Muidugi pole see veel kaugeltki kõik, kuid kosmilises mõttes taandub kõik just sellele.

Kui inimene sureb, kaotab ta kõigepealt elu. Järgmisena lähevad illusioonid.

Tsivilisatsiooni pole sugugi kerge omandada, selleks on inimesel kaks teed: üks käib kultuuri, teine rikutuse kaudu.

Igaüks elab enda elu ja peab selle eest ise maksma. Kahju ainult, et üheainsa eksimuse pärast tuleb korduvalt tasuda. Inimestega asju ajades ei lõpeta saatus kunagi oma arvet.

Kui naine uuesti abiellub, siis sellepärast, et ta oma eelmist meest põlgas. Kui mees uuesti abiellub, siis sellepärast, et ta oma eelmist naist jumaldas. Naised katsuvad õnne, mehed panevad selle kaalule.

Mineviku võib alati maha kustutada. Selle töö teevad ära kahetsus, mahasalgamine ja unustus.

Inimesed armastavad ikka jagada teistele seda, mida nad ise hädasti vajavad.

Kui keegi on armunud, siis alustab ta ikka iseenda petmisega ja lõpetab alati teiste petmisega. Seda nimetabki maailm romantikaks.

Mehed abielluvad väsimusest, naised uudishimust; mõlemad pettuvad.

Kirjanik on nagu uba — alguses õrn ja roheline, õige pea aga juba vana ja puine.

Vaata, et sa raamatutesse ära ei upu! Untsi armastuse eest saab naela teadmisi.

Õpi aeglasemalt lugema: kõik ülejäänud taided
siis järgemööda koha leiavad.

See, kes ei võta endale mingit vastutust, võib tunda end väga sõltumatuna: “Mina ei pea mitte midagi tegema. Ma olen vaba.” Kuid niisugune vabadus ei ole midagi väärt.

Kui sa kellelegi haiget teed, hakkab see inimene sind natuke vähem armastama.

Lõhn, nagu ka muusika, salvestab mälestusi.

Ajalugu on nagu vana maja õhtul, kus kõik tuled põlevad ja esivanemad sees sosinal juttu ajavad.

Ilmsi sa kohtad neid, kes tulevad sulle külla, unes lähed ise teistele külla.

Ehk on lihtsalt nii, et ma võtan teisi inimesi tõsiselt, kuulan neid tõemeeli. Mida, nagu elus järjest rohkem kogesin, eriti tihti ei juhtugi: enamasti me ei kuula teisi, vaid ainult ennast. Kui sedagi.

Peaksin kokku sõlmima mõned lahtised otsad kuigi lahtisi otsi ei saa muidugi kunagi korralikult kokku siduda, alati tekivad uued. Otsused inimeste kohta pole kunagi lõplikud. Need tekivad analüüsi järeldustest, mis nõuavad kohe ümberhindamist.

Kui on olemas veel suuremat vaimset piina kui armukadedus, siis on selleks kahetsus.