Tsitaadid — lehekülg 177

Hea kirjanik peaks olema nii lihtne, et tal pole ühtegi puudust peale pattude.

Luule on tugevate tunnete iseeneslik tulv; vaikne meenutus on selle läte: meenutatav tunne küpseb mõtteis seni, kuni hingerahu viimaks kaob ning tekib uus, algselt mõtteaineiks olnud tundele sarnane tunne, mis vallutab meeled.

Iga andekas ja originaalne kirjanik, mida andekam ja originaalsem ta on, peab ise looma hõrgutava omaduse, mille pärast teda ihaldama hakatakse.

Meil, poeetidel noorus rõõmus,
siiski lõpp — meeleheide ja hullus.

Parem on, et inimesed küsivad, miks sul ei ole ausammast, kui et nad küsivad, miks sul on.

Hea lõpeb hästi ja halb halvasti. Seda nimetatakse ilukirjanduseks.

Reisidel kannan alati kaasas päevikut. Rongis on ju nii mõnus midagi sensatsioonilist lugeda.

Pole olemas moraalseid ega ebamoraalseid raamatuid. Raamatud on kas hästi või halvasti kirjutatud, nii lihtne see ongi.

Liikumine — see silmaga nähtavate kunstide alatine komistuskivi — leiab tõelist kajastamist üksnes kirjanduses. Vaid kirjandus on võimeline edasi andma keha väledust ja hinges pulbitsevat mässu.

Tõeline vabadus — see on vabadus tulevikust ja ka minevikust.

Tõelise luuletaja tunnuseks on see, et kodumaa kohtleb teda sama hellalt ja mõistvalt kui tema kodumaad.

Kui te olete häälestatud kellegi vastu, siis ei ole te vabad. Kui te peate kedagi süüdlaseks ja teie mõistus on nende vastu häälestatud, teadke, et olete nende külge kleepunud! Super-liimiga!

Me oleme need, keda väidame mitte olevat.

Liiga kaunite sõnade varju poevad peitu alati kõige tigedamad teod. Kui kohtad liiga kauneid sõnu, vaata ikka nende taha. Igaks juhuks. Pealegi on sõnad nagu tünnid, neis kõigis on oma sisu. Aga mida tühjem mõni neist on, seda valjemini ta kõmiseb.

Nagu puude kasvades hakkavad tüveringid korduma igas oksas, nii kihistuvad aasta-aastalt kõik sündmused, muljed, kõige põgusamadki hetked igas meie olemise raasukeses. Mida rohkem sündmusi, seda rikkalikumad. Mida avaramalt haarame kogemusi, seda avaramaks muutume sisemiselt. Sellepärast ongi igast erinevast puust valmistatud viiulil erinevad helivarjundid. Sellepärast kõlavadki kõik inimesed vastu erinevalt.

Täitumata igatsus on rikkus, see hakkab sinus sajakordselt aina uuesti heiastuma. Aga me kõik tardume, muutume kiviks kui meis surevad igatsused.

Inimesed on nagu vanad pealkirjata raamatud. Iialgi ei tea, millise sa parajasti avad. Vahel puudub neis algus või lõpp, vahel on kaante vahel säilinud vaid mõni üksik leht. Aga igaühes meist on varjul omad lood, oma maailm. Mõnes on see avaram, mõnes kitsuke, mõnda võid lugeda lõpmatuseni ja ikka ei taba päriselt tema olemust ...

Seletused annavad mõista, et on olemas küsimused, aga küsimused pole mitte kedagi mitte kunagi mitte kuhugi viinud. Küsimused ainult rikuvad kõik ära.

Oma silm, vastupidiselt rahvatarkusele, pole pole sugugi kuningas. Just nägemine lõpetab uskumise, sest siis pole seda enam vaja.

Selleks, et tõeliselt loll olla, peab olema inimene.