Tsitaadid — lehekülg 176

Need inimesed, kes olid oma nahal tunda saanud kahtkümmend nelja aastat kommunistlikku õnne, teadsid juba 1941. aastal seda, mida ei teadnud veel keegi maailmas: et kogu maakeral ja kogu inimkonna ajaloos pole olnud õelamat, verisemat ja ühtlasi kaval-riukalikumat režiimi kui bolševistlik, mis ise nimetab end “nõukogulikuks”.

Parem kirkalt elus läbi põleda kui keskpäraselt end elust läbi vedada.

Läbi raskeimate raskuste saavutame uuesti vaba isamaa.

Kodu peab olema keskus, aga mitte naise maailma piir.

Iga naine, kes mõistab majapidamise juhtimisel esinevaid probleeme, saab aru ka neist probleemidest, mis tekivad riigi juhtimisel.

Kukk võib-olla kireb ilusasti, kuid muneb ikkagi kana.

Ma olen erakordselt kannatlik, tingimusel, et lõpuks läheb nii, nagu mina tahan.

Me muretseme üheksakümne protsendi ulatuses selle üle, mis kunagi ei juhtu.

On väga lihtne rääkida juttu, mis kõigile meeldib. Palju raskem on rääkida juttu, mis on tõde.

Oma probleemid oleme ise tekitanud — ja lahendada saame neid ainult me ise.

Vabadus on jagamatu ja kui üks inimene on orjastatud, pole keegi vaba.

Me ei saa tunda mingit rõõmu teiste võimalikust kehvemast olukorrast. Kas või seepärast, et majanduskriis riigipiire ei tunne.

Nendes riikides, kus poliitikat tehakse tänavatel, majanduses enam suurt midagi ei tehta.

Kui jätame kõik selle, mis vale; kui tõuseme uuesti püsti, kui oleme komistanud või kukkunud; kui me märkame ja aitame teist inimest, kui tema on kukkunud, ja kui liigume edasi, nagu me ikka oma ajaloos oleme suutnud, siis me saame hakkama.

Mõisa köis ei lohise enam, sest mõis on oma ja köis on oma.

Ärme aja segamini iseseisvust ja vabadust. Iseseisvaid riike on maailm täis. Riike, kus inimesed on vabad, kus nad saavad öelda, mõtelda, arvata nii nagu tahavad – nagu meie oleme nüüd saanud juba seitseteist aastat – on paraku palju vähem.

Väikeriigi tugevus ja võlu ongi selles, et eraelus tunneb minister töömeest ja kirjanik talunikku ning neil on teemasid, mida omavahel arutada. Väikeriik toimib edukalt vaid siis, kui ta on sisemiselt demokraatlik ja avatud.

Me saame hakkama vaid siis, kui eliit on eliit vaid vaimses mõttes, aga mitte selles tähenduses, et keegi end kunstlikult ülejäänud ühiskonnast eraldab ja teistesse inimestesse alavääristavalt suhtub. Kui mõni end eliidi hulka lugev noormees kogu rahvale teada annab, et tema jaoks on ajateenistus vaid hoopis ajaraiskamine, siis sõltumata sellest, kas ütlejaks on poliitik, popstaar või sportlane – vaimses mõttes ta ühiskonna eliiti kindlasti ei kuulu.

Ühiskond ja riik on nagu inimene: oma mõttestampidesse kinnijäämine paneb arengu seisma. Kui teine inimene või teine riik suudab stampidest väljuda, siis liigub ta sinust mööda.

Iga päev tuletan ma endale sadu kordi meelde, et mu vaimne ja füüsiline elu sõltub teiste, nii elavate kui surnute, tööst. Ma pean pingutama, et anda omalt poolt sama palju, kui olen ise siiani saanud ja jätkuvalt saan.