Tsitaadid — lehekülg 174

Asi, milles inimene absoluutselt kindel on, pole kunagi tõsi.

... igatsust ei saa analüüsida.

Tema näojoontel oli üsna rohkesti meeldivust, kuid näis, et sellesse meeldivusse oli lisatud liiga palju suhkrut.

Hiljem sai ta aru, et selliseid hetki lihtsalt ei võeta tagasi, mälupilte ei saa kustutada — need hakkavad venima läbi järgnevate sekundite, minutite, tundide, aastate. Need võivad püsida järgneva varjus, järgnev võib neid lihvida, teravad nurgad võivad mattuda aastate huumuskihi alla, kuid siis korraga on nad tagasi, selged, üksikasjalised, nende ümber kumisemas kadunud aeg.

Me ei tohi uuesti tagasi vaadata, kui me ei taha, et minevik meid jälle kätte saaks.

Kummaline, kui kerge on lahkuda sellest, mille kohta sa veel eile arvasid, et ei suuda seda ealeski maha jätta.

Üksnes kõige lihtsamad asjad ei valmista pettumust.

Lihtne, kui sa seda suudad.

Elu on pagana lihtne, kui seda lihtsalt võtta.

On inimesi, kes suupruukimist enne ei jäta, kui nad oma molu rängalt ära on kõrvetanud.

Keemiline naeratus.

Inimese elu on tohutult suurem ahvatlustest, kuhu ta satub.

Sa oled targem, kui Ene ja internet kokku!

Inimene ei armasta täiuslikkust. Ta teeb täiuslikuks selle, mida ta armastab.

Teise üle valitsemiseks oli vaja ainult üht: enesevalitsemist.

Kes kaotas oma tunnete vabaduse, kaotas ka selle, kellele ta selle oli ohverdanud.

Kes andus, muutus sõltuvaks.

See seal akna taga oli maailm. Muidu polnud midagi olemas, ainult praegune aeg.

Ka allakäigul on oma sihikindlus.

Kellele meeldib tõus, peaks jaatama ka langust; mõlemad kuuluvad kokku.