Tsitaadid — lehekülg 173

Ja ometi sosistab mingi tundmatu vaim talle kõrva, et ta on midagi maha unustanud.

Ei isasse ega emasse, vaid möödasõitnud võõrasse mehesse.

Tõeline armastus on ennekõike ülim teadlikkus.

Vein pääseb meisse suust, armastus silmadest.

Enamik inimesi vaatab, mis neil hetkel on, ega näe, mis neil olla võiks.

Armastus trööstib nagu päike pärast vihma.

Kui me midagi armastame, siis selle eest, mis see on.

Möödunud armastus on kõigest mälestus. Tulevane armastus on ettekujutus. Ainult siin ja praegu saame armastada tõeliselt.

Mind nähtud ohud talle armsaks tegid ja teda mulle — kaasatundev süda.

Kõik, mis meid teiste juures häirib, võib aidata mõista iseennast.

Üks sõna vabastab meid kogu elu raskusest ja vaevast: see sõna on armastus.

Inimese üle kohut mõistes ei jää aega neid armastada.

Armastades kedagi sügavalt, saad jõudu. Olles ise sügavalt armastatud, saad julgust.

Elu on kummaline. Kui nõustud vastu võtma ainult parimat, siis saadki enamasti just seda.

Armastus on paradiis ja paradiis on armastus.

Maailm oli nii vastne, et paljudel asjadel puudus nimi ja nendest rääkides tuli neile sõrmega osutada.

Vaesus ja pankrot on kaks eri asja. Pankrot on ajutine, vaesus aga igavene.

Keda ma siis veel peaksin täis olema, kui mitte iseennast?

Elada linnas ja osta suur maastur on sama hea kui kanda pidevalt kondoomi lootuses, et ükskord õnn naeratab.

Nii palju on asju, mida me minema viskaksime, kui me ei kardaks, et mõni teine nad üles korjab.