Tsitaadid — lehekülg 172

Kui inimesed peaksid kunagi tegelema üksnes vajalikuga, sureksid miljonid nälga.

Me oleme ise eripärase ja imelise mõõdupuud: kui me otsiksime neile universaalset tähendust, ei oleks maailmas enam mitte midagi kummalist ega mitte midagi imelist, vaid kõik oleks üks ja seesama.

Armastus on pime, kuid abielu ravib selle puuduse.

Sul ei ole hinge. Sina oled Hing ja sul on keha.

Oleme õppinud lendama nagu linnud, sukelduma nagu kalad; ometi oleme kaotanud oskuse vendadega koos elada.

Need on mu sõbrad, kes mu elu kanga on kudunud. Tuhandel viisil on nad puudustest teinud kaunid eelised, ja võimaldanud mul kirkalt ja õnnelikult astuda minu kaotuse heidetud varju.

Mis see on, mis ärkvel hoiab hinge?

Südametunnistus on sisehääl, mis hoiatab meid, et keegi võib pealt näha.

Jõhkrusega püüab nõrk järele aimata tugevaid.

On raske uskuda, et keegi räägib tõtt, kui teate, et teie ise tema asemel valetaksite.

Tungiv vajadus pole iial eduka äri aluseks.

Äritegevus pole veel ühtegi rahvast hävitanud.

Äri tekitas temas tülgastust; lõbu oli tema äri.

Kena küll! Ühed räägivad moraalist ja teised religioonist, aga minul oleks kõigepealt tarvis korralikku varandust.

Halvad on alati imestunud, arvates, et head võivad olla targad.

Edu ei muuda inimesi. See võtab neilt maski.

Tähistaevas meie peade kohal ja maailm meie sisemuses jäävad inimkonda alati huvitama.

Meie rikkust ei mõõdeta asjades mida omame, vaid milleks me oleme võimelised ilma neid omamata.

Dogma surm on moraali sünd.

Seaduse ees on inimene süüdi kui rikub õigusi teiste suhtes. Eetika järgi on ta süüdi juba, kui ta mõtleb sellest.