Tsitaadid — lehekülg 170

Sõnaraamat on ainuke koht, kus tuleb edu enne tööd.

Inimesi võib jagada nendeks, kes koguvad nagu elaksid nad igavesti ja nendeks, kes raiskavad nagu sureksid nad juba homme.

Kunst on Jumala ja kunstniku koostöö. Mida vähem osaleb selles kunstnik, seda parem.

Kordasaamine ja edu on meeldivad asjad, aga nad ei õpeta suurt midagi.

Mida ängistavam on koorem, seda kindlam, et nii ei saa lõpmatuseni jääda.

Kui suudaksin võtta kõiki asju sellisena, nagu ma oleksingi just neid soovinud!

Kurjast ei saa lahti temaga võideldes, vaid andes ennast tingimusteta hea ja ilusa meelevalda.

Enese armastamine tähendab, et inimene ei võrdle ennast mingi mõõdupuuga ega püüa ei iseendale ega teistele oma tublidust tõestada.

Ruttamise raudrüü ahistab ega lase hingata.

Õige aeg on iga hetk, mis veel on alles.

Sa võid petta kõiki, sa võid petta kogu aeg, kuid sa ei saa petta kõiki kogu aeg.

Kahju pole kaugeltki nii traagiline sõna kui arvatakse. Lootus on aga hoopis traagilisem sõna kui arvatakse.

Õnn ei saa olla igavene. Õnnele peab midagi eelnema ja midagi järgenama. Pidev saab olla ainult taotlus õnnele, mis iseenesest on vaid õnnetuste katkendlik ahel.

Kõige raskem on õnne ära tunda. Õnn on enamasti tagantjärele tuntav nagu noorus, tervis või mõnikord ka armastus.

Pisiasjus võib juhus vempe mängida, suur õnn on enda teha. Usun, et kadeda õnn pole õnn, nagu kahjurõõm pole rõõm ega mahalöömine pole võit.

Kui pole õiget vaimu ega usku, ei aita õige siltki; õige vaimu ja usu tunned ära ka vale sildi tagant.

Kõnekunst on kõnelemise kunst, kuid mitte sõnadetegemise kunst. Sõnadetegemisega võib vaid lihtsameelseid püüda.

Maailma ilu peibutab ennast puruks lööma.

Ma ei lähe Sinu juurest ära, mind lihtsalt pole vahel päris käeulatuses.

Paljud inimesed ilmselt parem hävitaksid oma eluviisi, kui muudaksid seda.