Tsitaadid — lehekülg 170

Kui me end õigusriigiks üles ei tööta, on Eesti sama üksik kui kuu, mis tiirleb ümber maakera.

See kujutlus, et Stalinite ja Hitlerite aeg on möödas, on ohtlik.

Demokraatiat tuleb päevast päeva oodata.

Kogemustega on juba kord nii, et neid leiab ainult minevikust.

Majanduse reformimine on lihtsas keeles varade ümberjaotamine. See on alati ja kõikjal olnud räpane aeg.

Tegelikult mängivad väikeriigid Euroopa Unioonis samasugust rolli nagu hea õli auto mootoris.

Eesti on võrreldes Venamaaga nagu eskimo süst. Supertanker vajab 16 meremiili, et ümber pöörata, kuid eskimod võivad teha täispöörde koha peal.

Rahvaluule, olgu siis rahvalaulud, rahvatantsud või rahvamuusika on rahva kirjutamata ajalugu.

Inimene sureb, kõduneb põrmuks, kasvab rohuks, sünnib linnuks taeva alla, astub vaikselt tagasi looduse lõputusse ringkäiku. Inimese käsikiri paljuneb, pudeneb tsitaatideks, teiseneb pärimusteks, võimendab või summutab nii lootusi kui ka ootusi, kuid sõna ei teisene rohuks, sipelgaks ega linnuks, vaid jääb sõnaks. Sõna võib kuluda ja sõna võib endale leida uue sisu. Kuid ta elu jätkub ka pärast sõnaja surma ja teatud kombel elavad meie kõrval ja meie sees kõik varem öeldud sõnad ja mõtted inimese kauge koidikuni Aafrika sumisevas hällis.

Inimene toimib edukalt ainult niisuguses keskkonnas, mille põhjuslikke seoseid ta mõistab või arvab mõistvat.

Kunst on paratamatus. Kunst on kultuuri geen, mis iseennast taastoodab ja niiviisi kultuuri kasvatab, ainsat keskkonda, milles inimese vaim saab hingata.

Oleme oma keele kaudu süvendanud Euroopa kultuuri dualismi ja midagi olulist lisanud. Võib-olla metsade vaikuse? Rahutu kahtluse, et täiskuu ajal metsad muutuvad läbipaistvaks?

Me kipume migratsioone kujutama ülearu modernselt, sihipärase liikumisena ühest paigast teise, pakitud kohver käes. Muinasaegseid rändeid oleks sobivam võrrelda põllu vaikse sirutamisega värskete muldade poole, millest põld ise on niisama vähe teadlik kui meie metsade muistne asukas.

Keel on võimas realiteet ja keelesugulus äratab tugevaid tundeid. Suviti rändavad meie kunstnikud, heliloojad ja kirjanikud itta, otsekui oleksid nad sinna maha unustanud miskit, mida homme tingimata vaja läheb. Pärast vaatame nende pilte, kuulame nende viise ja ütleme iseendale: ahaa, need oleme meie.

Seal, kuhu tuleb puhtus, pole depressioonil enam kohta, ta lahkub.

Sõjalt ei saa oodata mingeid hüvesid.

Eesti suurim turvalisusrisk on harimatus.

Lõbusalt saeb inimkond oksa, millel ta istub.

Üksteisest pimesi me mööda käime...

Meist igaühest sõltub Eesti püsimine.