Tsitaadid — lehekülg 164

Igaühele mõistetakse tema usku mööda ning kõik läheb nii, nagu on õige, sest selle peal püsib maailm.

Inimesed poleks ennast iial ehtima hakanud, kui nad kõik oleksid erakud või pimedad.

Ja et kinni võtta, selleks tuleb enne lahti lasta.

Väljaspool meie mõistust ei ole olemas minevikku, olevikku ega tulevikku.

Surnute võim seisneb selles, et me usume et nad näevad meid koguaeg. Surnud on kogu aeg kohal.

Kui surma hakatakse graafiliselt kujutama, nii öelda tsiviliseerima, siis tajud sa enda ja oma olukorra vahel õõvastavat eraldatust.

Tegelik jõud on hoopis igapäevastes väikestes väljakutsetes ja hirmudes, meiesuguste lihtsate inimeste käes.

Sa peaksid endalt küsima, kas kõigel, mida sa siin elus teed, oleks sama ilu ja tähendus, kui poleks lõppjoont, viimast piiri.

Kui surm paistaks vähem veider ja talle pööratakse vähem tähelepanu, siis sa tajuks oma isiksust seoses surmaga palju vähem, ja ka hirm muutuks väiksemaks.

Kui sa vanaks jääd, siis hakkab sulle tunduma, et sa ootad midagi, aga sa ei tea, misasi see on. Muudkui paned ennast valmis, seisad akna juures ja vaatad välja.

Kui me õpiks hirmust jagu saama, siis võiks me igavesti elada.

Hoopis hirm on ebaloomulik. Välk ja kõuekõmin on ebaloomulikud. Sellisena nagu need asjad on, ei kannata me neid välja. Me teame liiga palju. Sellepärast meil tulebki abi otsida mahasurumisest, kompromissidest ja maskeerimisest. Niimoodi saame universumis ellu jääda. See on loomulik.

Tubadega on selline lugu, et nad on sees. Keegi ei tohiks enne tuppa astuda, kui ta on selle endale selgeks teinud.

Tarkuse teid on kolm: huumor, paradoks ja muutumine.

Autosid varastas ta vaid lõbusõitudeks.

Valgus ei armasta neid, neid puust hingi, sellepärast unustab ta nad ära ja laseb neil kaua elada.

Matus ei ole surm, niisamuti kui ristimine ei ole sünd ega laulatus abielu. Kõik need kolm on üksnes saamatud ettevõtmised, mis jäävad kord hiljaks, kord toimuvad liiga vara; nende abil püüab ühiskond registreerida inimese kiireid liikumisi.

Mina armastan surma — mitte haiglaselt, vaid sellepärast, et see teeb asjad selgeks. See selgitab meile raha tühisust. Surm ja raha on igavesed vaenlased. Mitte surm ja elu.

Kui joon ühe päeva unustust, siis vähendan oma hinge väärikust.

Teda võlus üksnes surm, kelle mooniõisi täis sülle kõik inimesed kord puhkama heidavad.