Tsitaadid — lehekülg 163

...puudus see, mis noort inimest kõige rohkem vormiks – teiste omavanuste seltsimehelik kamp. See võis olla halb ja ebameeldiv taluda, kuid sel oli ka oma hea külg – Juulius Kilimit säilitas vähemalt oma parema osa – oma põhimõtted.

Dulce est desipere in loco – Hea on unistada õigel ajal.

Ainult see ja mälestused, mis on olnud ilusat, mida istutame oma aeda nagu lilli ja mida kastame hoolikalt, et oleks meil selle haua kohal, kus puhkab minevik, vähemalt üks õitsev peenar.

Ma olen näinud inimesi, kes oma põldu ja heinamaad harisid, kel oli raha pangas ja aidad vilja täis, aga kes elasid suitsutares ja maja ümber kasvasid ainult nõgesed. Mis rõõm oli neil üldse oma elust?

Mispärast peavad riike valitsema röövlid ja puupead, mitte aga filosoofid? ... Ei, valitsema peaksid tõesti targad ja kohenud mehed, kes selleks on juba algusest pealt ära valitud ja ette valmistatud.

Elu on nagu ilus meloodia, ainult et sõnad on segamini aetud.

Ja ta veenas end jälle, et tema aeg ei jookse tühja, et ta peab selle aja üle elama, et ellu jääda, ja et see ongi elu.

Sest armastus ei sünni värssidest, vaid inetust ja võimsast äraelamisest selles maailmas, millest me nagunii ei pääse.

Ta teadis, et kõik on veel ees. Kuid mitte iial ei teadnud keegi, mis on veel ees.

Asjad ei seostu iseenesest. Kõik sõltub sellest, mida sina seostada suvatsed.

Üksnes lõpetatus evib seda — ja ainult surnuna on inimene lõplik, ning sedagi vaid lühikeseks ajaks.

“Inimene on vana alles siis, kui ta midagi ei tunne.”
“Ei, kui ta enam ei armasta.”

Kõik see oli alati olemas olnud, aga tema polnud seda näinud, teda polnud siin. Nüüd oli ta siin, siin oli tema koht. Läbi tema silmade voolasid valgus ja vari, läbi tema südame tähed ja kuu.

Kõik on tänulikud, kuigi neil endil oleks õigus tänule. Kõik on alandlikud, kõik tahaksid meeleldi sõbrad olla, meeleldi kuuletuda, vähe mõelda. Inimesed on kui lapsed.

Deemonite abiga ei saavuta midagi, ei olegi mingeid deemoneid. Igaüks võib võluda, igaüks võib oma eesmärgile mõelda, kui ta oskab oodata, kui ta oskab paastuda.

Tähed pole kõikidele inimestele mitte ühed ja samad. Neile, kes rändavad, on tähed teejuhiks. Teistele on nad lihtsalt tulukesed.

Kui sa vaatad öist taevast, siis sellepärast, et mina elan ühel neist, näib sulle, otsekui naerataksid kõik tähed. Sina saad endale tähed, kes oskavad naerda.

Praegu pole sa mulle muud kui üks pisike poiss, täpselt samasugune kui sada tuhat teist väikest poissi, ja mul pole sind tarvis. Ning ka sinul pole mind tarvis. Mina olen sulle rebane nagu sada tuhat teist rebast. Aga kui sa mu taltsutad, siis on meil teineteist tarvis.

Surm on käsutäitja. See, kes tuleb meile järele, siis kui kõrgemal pool otsus vastu võetud. Öeldakse, et surm ei vali. See on õige. Ta ei vali, sest valik on juba ammu ära tehtud. Siis, kui inimene polnud veel sündinud, otsustati tema surm. Surm ja saatus.

Ära kiindu kellegisse liialt, see takistab sul maailma nägemast.