Tsitaadid — lehekülg 162

/---/ ilma armastuseta iseenese vastu on võimatu ka ligimesearmastus, et enesevihkamine on täpselt seesama, mis kõige hullem egoism, ja kutsub lõpuks täpselt sama õudse isoleerituse ja meeleheite esile.

Igal ajal, igal kultuuril, igal moraalil ja traditsioonil on oma stiil, on oma vastav õrnus ja karmus, ilu ja julmus, ta peab endastmõistetavaks teatavaid kannatusi ja talub kannatlikult teatavaid pahesid.

Kahju oli nüüdsest ja tänasest, kõigist neist loendamatuist tundidest ja päevadest, mis mul kaduma läksid, mida ma ainult kannatasin, mis ei toonud ei kingitusi ega vapustusi.

Ja ka kõige õnnetumas elus on omad päikesepäevad ning keset liiva ja kivirähka omad väikesed õnnelilled.

Igal inimliigil on omad tunnused, oma signatuur, igaühel neist on omad voorused ja pahed, igaühel oma surmapatt.

Kusagil hingesopis teab igaüks vägagi hästi, et enesetapp on küll väljapääs, kuid siiski üksnes hädine ja reeglitevastane hädaväljapääs, et tegelikult on õilsam ja ilusam lasta end elu enda poolt võita ja selili panna kui seda oma käega teha.

Kodanluse puhul on maksev suurmeeste ümberpööratud põhimõte: kes pole minu vastu, on minu poolt.

Sest ükski inimene, isegi mitte primitiivne neeger, isegi mitte idioot, ei ole nii meeldivalt lihtne, et tema olemust võiks seletada ainult kahe või kolme põhielemendi summana.

Inimene pole ju mingi kindel ega püsiv vorm, pigem on ta katse ja üleminek, ei midagi muud kui kitsas ja riskantne sild looduse ja vaimu vahel.

Paljud pühakud olid alguses suured patused, ka patt võib olla tee pühadusele, patt ja pahe.

/--/igasugune kõrgem huumor algab sellest, et omaenda isikut enam tõsiselt ei võeta.

Õppige seda tõsiselt võtma, mis on tõsiselt võtmist väärt, ja muu üle naerma!

...kuid pikapeale tundus, nagu muutuks ka headus koormaks, ja kui mitte teisiti, siis koormas see mingi süütundega, et kunagi ei saa olla teise headuse vääriline, et kunagi ei jõua samaga tasuda ega isegi mitte küllaldaselt tänulik olla.

Miks pealegi ei võinud see kauge poolmuinasjutuline maa saada talle armsaks nagu isamaa, kui ta tõeline isamaa oli nii hall ja rõõmuta, et teda ei näinudki?

Mis oli siin õieti häbeneda – ka suured mehed olid kindlasti oma nooruses armastanud! See oligi armastus, mis tiivustas mehi suurtele tegudele ja tegi nad veel õilsamaks, kui nad juba loomuldasa olid.

Kuid ongi vahest parem nii, kui inimesed mõnikord ka üksteisest mööda räägivad ja sellega kumbki oma hingerahu alal hoiavad.

Jah, kui kuuleks veel kordki seda mängu, mida ta sel ajal ei osanud küllalt hinnata, küllalt enesesse neelata, nagu me kunagi ei oska õiget õnne siis taibata ega haarata, kui ta meie oma õues viibib!

Teiste autus ei õigusta veel meie üleastumisi.

...Mispärast ta ise pooliti ja ta poeg täiesti halvale teele on läinud, nagu pojad ikka seda täielikult teevad, mida isad ainult poolikult.

Ka kõige heledam tuli võib varakult kustuda, kui teda miski ei toida. Peab olema tugev unistustes, suur unistaja, et ainult neist toitu saades oma leeki alles hoida ja eluaeg uneskäija kombel tegelikkusest läbi rännata.