Tsitaadid — lehekülg 162

Me võtame endale kõiksugu vajadusi ja siis usume, et need ongi vajadused. Nad täidavad aega, nagu see saaks kunagi tühi olla. Et iga hetk pole midagi muud kui su elu, siis ta lihtsalt on, mitte täiem, ega tühjem, on. Kuni elad. Sa ei lakka ju vahepeal elamast, tähendab, see tühjus saab olla ainult välja mõeldud, ise tekitatud.

Aga pühakirjad, hea kui oled neid lugenud, veel parem, kui sa nad unustad.

Mehed pole rumalamad kui naised, aga on aremad, sellepärast nad kipuvadki, eriti teatud eas, kolmekümnendates aastates, klammerduma mõne pühakirja külge.

Naised on natuke teisiti. Nad teavad ühte tähtsat asja: et pühakirju pole eriti mõtet lugeda. Mis neist ikka lugeda, see on ju niigi teada. Sest tähtis pole teada, kuidas see täpselt kirjas on, tähtis on elada. See, kuidas elada, pole kunagi täpselt kirjas.

Me peaksime elama vaikses õnneuimas, nagu jumalad. Aga me elame vaikses hirmus, nagu need budistlikud jumalad, kes on küll võimsad, aga ometi piiratud, haletsusväärsed, inimesest alamad, sest neil puudub üks: võime mõista, vabaneda.

Kui pole reaalset ohtu, tuleb luua oht, mida karta. Muidu tuleb depressioon.

Heaolu ehitamine on juba mõnda aega olnud vaid fiktiivne. Kuna enam tegelikult midagi lisada ei ole, siis lisatakse näivusi.

Meil on hirm, sest meil on nii palju. Või meile tundub, et meil on nii palju, tähendab, on nii palju kaotada. Või paljust pääseda?

Kõik need esimesed asjad on need, mis inimestel läbi aegade on aidanud edasi elada. Sest nad pole mitte esimesed, vaid kümne ja saja tuhande esimesed. Nad kinnitavad, et kõik kordub, et pole vaja muretseda, kõik pöördub alati tagasi. Kuumus lõpeb ja külm lõpeb, udu hajub ja põua järel tuleb vihm. Elu järel elu.

Fatigue. See tuleb sellest, kui elad vale elu, muust millestki. Vale elu väsitab.

Huvitav, et umbes aasta aega, ma arvan, pole mul kordagi tulnud pähe enesetapukujutlust. Veel ühe harjumuse surm. Ja halva harjumuse. Sest surelikud nad on, kuigi paistavad olema visamad kui kõik muu ja kuigi elu paistabki neist koosnevat. Ja ehk koosnebki. Kaob viimane harjumus, harjumus hingata, ja polegi enam.

Võib-olla on iga inimese jaoks oma raamat olemas ja teisi tal polegi vaja lugeda, niikuinii ei mõista.

Raamatutest ei saanud ma midagi aru ja häbenesin seda tunnistada, muudkui lugesin ja lugesin, aga seal polnud muud kui sõnad.

Kõike on ju olnud, pole midagi, mis juhtub, mida juba poleks olnud. Kõik tuleb tagasi. Ja läheb tagasi. See on hea.

Mida vähem kulutad ja tarbid, seda vabam oled, selles pole kahtlust. Mateeria on igal juhul orjastav. Kulutamine on sõltuvus, nagu viin või kohv. Mida vähem sõltuvusi, seda vabam, kas pole siis nii?

Maapealsed paradiisid on ristirahva jaoks keelatud, need tuleb hävitada, need ei tohi konkureerida sellega, mida keegi näinud ei ole.

Vanad majad on natuke nagu vanad inimesed, tihti tüütud, aga kui tuleb selline eriline hetk, kui nad millegi üle ei kaeba, kui miski neid ei sega ja kui neile meenub, kui nad muutuvad oma elu rahulikuks jutustuseks, siis on neil korraga palju pakkuda. See hetk tuleb lihtsalt ära oodata, selle saabumist ei saa kiirendada. Ja kui ta on, tuleb kohal olla, midagi muud pole vaja teha.

Piirangud, mida me kardame, tasuvad nii mõnigi kord ära, kinkides midagi sellist, millele me ilma nendeta, vabalt valides, see tähendab, oma harjumuste mustrit jälgides kunagi ei satuks.

Ma olen aru saanud, et iha, “sugukire”, nagu vanasti öeldi, objektiks võib inimese puhul olla ükskõik kes või mis. Ja alati avastab inimene, kui ta on selle objekti vallutanud, kätte saanud, sõna otseses ja kaudses mõttes, et see on tühi (objekt, mitte tingimata käsi), et iha viib ta sellest läbi, tühjusesse, eikuhugi. Mõnede arvates iseenda juurde. Aga see teeb sama välja. Sama hästi võiks öelda, tähtede taha, maailmaruumi, Jumala juurde ja isegi sealt veel edasi, sest needki on kõik tühjad, kui mängus on iha.

Seni kui me elame, me ei tea ju õieti, mis meid elus hoiab. Ja kui enam ei ela, siis see meid enam vist ei huvita.