Tsitaadid — lehekülg 161

Agressiivsuseta tänapäeval hakkama ei saa.

Sõja eesmärk on see üle elada.

Maailm on mõtteinimeste jaoks koomiline ja tundeinimeste jaoks traagiline.

Kui on olemas midagi, mida alati ihaldada tasub ja mõnikord ka kätte võib saada, siis on see inimlik armastus.

Inimene on idee, puhas idee, kui ta on armastusest lahutatud.

Kõik halb, mis on maailmas, sünnib peaaegu alati rumalusest ja hea tahe võib niisama palju kahju teha nagu kurjuski, kui tarkus teda ei valgusta.

Ikka ja jälle tuleb ajaloos hetk, kus neid, kes julgevad ütelda, et kaks korda kaks on neli, karistatakse surmaga.

Igaüks meist kannab endas katku, sest mitte keegi maailmas pole immuunne.

Raske kunst on olla siiras, mõjumata naeruväärsena.

“Jää/ole” on võluv sõna sõbra sõnavaras.

Need, kes arvavad end targad olevat, on tarkadele tüütuseks.

Pole hea, kui inimkond oma aru üle pingutab ja püüab mõistuse abil asju korraldada, mis pole veel mõistusele üldse kättesaadavad.

Te olete kahtlemata selle peale tulnud, et aja ületamine, tõelusest pääsemine, või mis nime te oma igatsusele ka annaksite, ei tähenda midagi muud kui soovi vabaneda oma niinimetatud isiksusest.

Elada maailmas, nagu poleks see maailm, austada seadust ja siiski temast üle olla, omada, nagu ei omatakski, loobuda, nagu polekski see loobumine — kõiki neid kõrge elutarkuse armastatud ja sageli formuleeritud nõudeid on võimeline täitma üksnes huumor.

Raamatuid ei tohi iga inimese kätte anda, õiget raamatut peab õige inimene lugema, muidu võivad asjad segamini minna.

Kohus ongi elu mõttetuse ja lameduse mõtestamiseks, sellele mingigi vertikaalse telje andmiseks, kuritöö (mis on lihtsalt üks totter tegu) pühitsemiseks.

Ükski näitleja ei suuda mängida nii tüüpiliselt, kui mängisid need pärisinimesed oma pärisosi. Sest ilmselt ongi inimesed oma eludes ja pärisrollides veel palju tüüpilisemad, veel palju karakteersemad kui ükski kunst neid kujutada julgeb, sest kunstis see paistaks kunstlik, ebatõeline.

Võib valetada, aga tuleb järgida oma stiili, see on poliitiline ausus. Patt stiili vastu on seal kõige rängem patt.

Esimese poole elus sa harjutad ennast eluga, klammerdudes oma surma külge, justkui oleks see pääsetee, ja teise poole harjutad ennast oma surmaga, klammerdudes elu külge, nagu oleks pääsetee seal.

Tegelikult ei saa midagi uuesti teha, aga pool elu me elame selles illusioonis, et saab. Et kõike jõuab veel. Aga kõike saab teha täpselt ühe korra, isegi kõige korduvamaid tegevusi. Sa ainult arvad, et homme jälle. Sa ainult uinutad sellega oma valvsust.