Tsitaadid — lehekülg 160

See oligi traagiline. Mitte sellepärast, et ühel inimesel jätkus julgust olla nurjatu. Vaid sellepärast, et miljonitel ei jätkunud julgust olla hea. [Hitleri kohta]

Lahing oli lõppenud. Kaotasime langenutena umbes kolmteist tuhat meest. Kolmteist tuhat mõistust, mälu, armastust, tunnetust, kolmteist tuhat maailma, universumit — sest inimmõtte universum on suurem kui universum ise —, ja kõik üksnes selleks, et vallata mõnisada jardi tarbetut pori.

Kui põrgu on olemas, siis niisugune ta on. Ei leeke ega harke. Vaid paik, kus tervele mõistusele vähematki võimalust ei anta.

Märkamine ei ole valiku küsimus.

Kohusetunne pole enamasti mitte midagi muud kui teeseldud veendumus, et tühistel asjadel on oluline tähtsus.

Viisakused maskeerivad alati vaid tahtmatust tunnistada mingit uut võõrast reaalsust.

Teie välise viisakuse taga on seda väga selgesti tunda. Te olete nagu okassiga. Kui see loom okkad püsti ajab, ei saa ta süüa. Kui te ei saa süüa, jääte nälga. Ja kui teie keha sureb, surevad koos sellega ka teie okkad.

Romaani ei saa enam kunstiliigiks pidada. Romaan on surnud. Otsas, nagu alkeemia. Mispärast ma peaksin läbi närima sadade lehekülgede kaupa väljamõeldisi, selleks et sealt lõpuks välja sõeluda viis-kuus tillukest tõde? Sõnad on tõe jaoks. Faktide jaoks. Mitte väljamõeldiste jaoks.

Saksamaad ei ole võimalik tunda. Teda võib ainult taluda.

Eks ole luuletaja ja seda enam veel küüniku kõlbeline kohus olla kõlvatu?

Tajusime kohmetust, mida meis mõlemas äratas vihje lastele. Mitte seks pole see, mis meie ajastul ühtepuhku oma inetut lõusta näitab, vaid armastus.

Küünilisus maskeerib alati vaid võimetust asjaga hakkama saada.

Nagu kõik inimesed, kes oma ametis päris õiget mõõtu välja ei anna, ülehindas isa näivust ja tühiseid igapäevaseid üksikasju; intellekti asenduseks oli ta endale varunud suurtäheliste võtmesõnade arsenali, kuhu näiteks kuulusid Distsipliin, Traditsioon ja Vastutustunne. Kui ma vahel julgesin talle vastu vaielda — ja seda juhtus väga harva —, siis kahmas ta jalamaid mõne seesuguse nõiasõna ja virutas mulle sellega pähe, nagu ta ka oma alluvaid taltsudades samasugustel asjaoludel kahtlemata tegi.

Laiu rahvamasse saab liikuma panna vaid kõne jõul. Kõik suured liikumised on populaarsed, on nagu inimkirgede ja tunnete vulkaanipursked, mille on üles äratanud julm Jumalanna Viletsus või massidesse heidetud sütitav sõna.

Mul on teistsugused vaated kui Percyl, sel Põhja tulipeal, kes tapab pruukostiks kuus või seitse tosinat šotlast ja ütleb siis naisele: “Käigu põrgu see rahulik elu, mul on vaja tegevust.”

Maailm vaevleb selle käes, et igaüks teda muutma kipub. Maailma muutmine on agressioon. Mina tahan ainult ennast muuta. Kui kellelegi meeldib, mis ma teinud olen, siis on sellest juba küll.

Kui aasta läbi kestaks mänguhooaeg,
siis sportimine tüütaks samavõrd kui töö.

See on üks vägagi eriskummaline töö, proua käskijanna, kui see vaid tehtud saaks!

Lõunasöök lisab ärile hoogu.

Muutu või sure. Seda nõuab elu meilt kõigilt.