Tsitaadid — lehekülg 159

Mitte ealeski polnud ma tundnud, et üks lugu mind niiviisi vangistab, ahvatleb ning endasse haarab, nagu selle raamatu puhul. Seni ei teadnud ma, mida tähendab lugemist nautida, avada uksi, mis su hinges avanevad, anduda kujutlusvõimele ning keele ja loomingu ilule ja salapärale. See on varjude maailm ja salapära, mis on harvaesinev hüve. See raamat õpetas mulle, et lugemine suudab panna mind jõulisemalt elama, anda mulle tagasi nägemise, mille olin kaotanud.

Kingitusi tehakse kinkija rõõmu, mitte saaja teenete pärast.

Ainuke arvamus, mis siin ilmas tõeliselt kanda on kinnitanud, on eelarvamus.

Hetkel, mil jääd mõtlema, kas sa inimest armastad või mitte, oled igaveseks lakanud teda armastamast.

Saatus passib tavaliselt siinsamas, järgmise nurga taga, aga koduvisiite saatus ei tee. Teda tuleb ise otsima minna.

Sugenes vaikus- selline, mis märkamatult halle juukseid kasvatab.

Elu ei paku teistkordseid võimalusi, välja arvatud võimalust kahetseda.

See polnud muud kui vaimutugevus, mis tuleb appi vaid neile, kes — parem hilja kui mitte kunagi — on leidnud elus mingi eesmärgi ja püüdlevad selle poole erilise raevuga, et tulutult raisatud aega kuidagi tasa teha.

Mida tühjem aeg on, seda kiiremini ta möödub. Mõtteta elud kihutavad mööda nagu varjud, mis sinu jaamas ei peatu.

On öeldud, et kokkusattumused on saatuse armid. Aga kokkusattumusi pole olemas- me kõik oleme vaid oma alateadvuse marionetid.

On hullemaid vanglaid kui sõnad.

Kuni meid veel meenutatakse, oleme elus.

Lugemise kunst on kahjuks välja suremas, sest see on väga isiklik kombetalitus; sest raamat on peegel ja me võime sealt leida vaid seda, mis on meis juba olemas; sest lugemisse paneme kogu oma mõistuse ja südame ning see oskus muutub iga päevaga üha haruldasemaks.

Liialt mõeldes ei oska enam kellegagi rääkida ka, ainult muigad lollakalt.

Surra jõuab alati.

Tal oli rohkem mõistust ja julgust kui teistel meestel, ehkki tal polnud kunagi olnud võimalust seda mõistust ja julgust käik lasta.

Michael ei suutnud meenutada, et ta isa oleks kas või kordki pillanud sõna surma kohta — nagu oleks don austanud surma liiga sügavalt selleks, et tema üle filosofeerida.

Kui valid ühe võimaluse paljudest, siis kustuvad kõik ülejäänud nagu küünlad, justkui poleks neid olemas olnudki. Aga kõigi võimaluste säilitamine tähendaks teha mitte midagi.

Tavalisest neurootikust eristab kirjanikku see, et ta tunneb kergendust oma mõtete, tunnete ja elamuste kirjapanekust. Kirjanikul on otsene vajadus oma teadvustamatuid komplekse kirjutamise teel lahata ja välja elada.

Või on poeesia võib-olla inimese haigus, nagu pärl on ainult haiguslik produkt, mille all pärlkarp kannatab.