Tsitaadid — lehekülg 159

Oxfordis õpetati meile, et sõnul seletamatut ei saa tõenäoliselt ka mingil muul moel seletada.

Nii kasin kui tõde ka ei ole, pakkumine on alati suurem kui nõudmine.

Ma mõtlen, on elus üks aeg, kui sa loed raamatuid. Aga see võiks viia su aega, kui sa neid enam ei loe. Sest muidu see on ju ilmaaegu. Kui sa pead sinna aina lisama ja lisama, siis see on ju nagu sõelapõhi. Sa loed, mitte selleks, et teadmisi koguda, vaid selleks, et aru saada. Et välimine teadmine ja sisemine olek kokku jookseksid, resonantsi läheksid. Siis ei tohiks raamatuid enam vaja olla, siis see peaks juba ise edasi töötama. Või kui sa siis veel loedki, ja miks mitte, siis on see nagu palveveski keerutamine. See ei vii kuhugi, see toob su paremal juhul siiasamasse, kus sa oled.

Võimet midagi kiiresti teha loeb selle võime omanik alati väga väärtuslikuks, pööramata sageli vähimatki tähelepanu resultaadi puudustele.

Naise mõttelend on hirmus tormiline. Meeldimisest sööstab ta hetkega armastuse juurde ja armastusest abielu juurde.

Kõikehõlmava pettumuse eest kaitsevad meid ainult väikesed äpardused üksikasjades.

Abieluõnn on täiesti juhuse asi.

Rumalad mehed on lõpuks ainsad, kellega tasub tutvust pidada.

Abiellumise kõrval pole midagi, mis noorele neiule rohkem meeldiks kui vahetevahel mõned väiksemad armupettumused.

See, mis meid eksitusse viib, on sageli vaid meie enda alpus. Naised loevad meeste kütkestatusest rohkem välja, kui selles peitub.

Mees, kes armastab tantsida, on kindlasti küps armuma.

Kui sind valitseb mõistus, siis oled sa kuningas, kui aga keha, siis oled ori.

Lahtise mõistusega inimese iseärasuseks on, et talle piisab ka vähese nägemisest ja kuulmisest, et pärast selle üle kaua mõtiskleda ja paljut mõista.

Muidugi, kuna me kord juba nii oleme loodud, et võrdleme kõike enesega ja ennast kõigega, siis peitub õnn või viletsus asjades, millega me ennast kõrvutame, sel puhul aga pole midagi ohtlikumat kui üksindus.

Julgus, tundub mulle, ei ole muud kui jõud, mille abil saadakse üle ohtudest, ebaõnnest, hirmust ja ebaõiglusest; tänu millele suudetakse endale jätkuvalt kinnitada, et elu koos kõigi oma muredega on hea, et kõigel on tähendus, isegi, kui see jääb meile mõistetamatuks, ja et alati tuleb homne.

Aastad pole vanusega seotud. Loodus ei jaga energiat võrdselt ja korrapäraselt. Mõned sünnivad vanade ja väsinutena, teised muutuvad seitsmekümnestena tugevateks.

Tunda liiga palju lõppeb mittemillegi tundmisega.

Kõige laostavam element inimese meeles on hirm.

Tõelist sõpra tuntakse hädas

Igaüks meist on saar. Kui see poleks nii, läheksime jalamaid hulluks. Neid saari ühendavad laeva- ja lennuliinid, telefon, raadio — mis iganes. Aga nad jäävad siiski saarteks. Saarteks, mis võivad merepõhja vajuda, igaveseks kaduda.