Tsitaadid — lehekülg 158

Ida on palju rohkem mõtteviis kui ilmakaar.

Armatsemine pakkus neile naudingut, ent mitte mingisugust lohutust.

Kui ei näegi üldse elu jooksul sõdu, ega siis ei tea, mis maik on rahuajal.

Varemete kõrgus näitab kultuuri sügavust.

Ka andekaim inimene kaotab originaalsuse hirmust olla mitteoriginaalne.

Inimene püsib tasakaalus ja kannab oma igapäevast nägu vaid tänu normaalsetele oludele ja ümbrisevale ühiskonnale. Siis on ta nagu osake suurest ja keerukast mehhanismist ning ta on sunnitud oma jõu ja andekuse kohaselt täitma temale määratud ülesannet. Niipea aga, kui ta ühiskonnast välja lülitatakse ja hoopis teistesse oludesse paigutatakse, muutub ta moraalne sündsustunne.

Valu juhib inimese mõistuse enesele ja see ei hakka pettekujutlustega end lohutama ja nendelt abi otsima.

Unistus täisväärtuslikuks elust istub inimese veres nii võimsalt, et seda pole võimalik kustutada.

Õnn läheb ikka visa trügijaga ühes.

Kauneid põhimõtteid rakendatakse vaid enese huvides ja oma riigis.

Inimene algab sealt, kus on leib. Leivata inimene on aga alaväärtusekomplekside armetu vinegrett, sest oma loomult on ta nagu pajuvits, mis hakkab kohe seal painduma ja värisema, kus tunneb maakamara all vee jooksvat.

Inimene peab teadma, et midagi ei andestada ja midagi ei tõmmata süütegude nimistust maha.

Sa kastad oma lille, et ta kauemini õitseks, miks ei kasta sa oma rõõmu ja armastust, et ta ei närtsiks juba järgmisel päeval? Miks oled avanud kõik oma südame uksed, et kurjus ja kahtlused jooksevad sinna nagu talvised tuisud sisse, aga usust ja lootusest pöörad näo kõrvale, nagu oleksid näinud mõnd inetust?

Iga tänane hetk on väärtuslikum kui homse unistused, sest liivaküngas on igale valmis seatud ja sa pead oma ülesannet täitma juba täna.

Inimese suurimaks õnnetuseks on see, et ta seedib kõik imekiirelt läbi, kas olgu see usk, lootus, armastus või jumal ise.

Kõik, kes on seda kunagi proovinud, teavad, kui võimatu see on. Pole midagi raskemat kui olla isikupäratu. Sest tavaline inimene on müüt, illusioon. Seetõttu polegi kunagi võimalik tavaline olla. Aga nii pole ka võimalik päriselt eriline olla.

Lootus teeb inimese pardipoja sarnaseks – teeb ta valmisolevaks järgnema esimesele liikuvale objektile. Valmis jäägitult, tingimusteta armastama. See valmidus on kõikemattev.

Harjutamine teeb heaks harjutajaks. Meistriks sünnitakse.

Vähesed asjad jätavad lugejasse nii sügava jälje kui esimene raamat, mis tõeliselt südamesse läheb. Need esimesed kujutluspildid, nende sõnade kaja, mille arvame olevat ammu seljataha jätnud, saadavad meid terve elu ning tahuvad meie mällu palee, kuhu me varem või hiljem jälle tagasi pöördume.

Saladuse väärtust mõõdetakse nendega, kelle eest seda tuleb hoida.