Tsitaadid — lehekülg 156

Ma olen optimist, kuid ometi mitte sedasorti naiivne optimist, kes usub tsivilisatsiooni arenevat täiuse suunas, samas kui ta ilmselt muutub üha ebakindlamaks. Kuid ma usun inimesse rohkem, kui enamik seda arvatagi oskab. Ma näen teda peaaegu jumalusena.

Naisi tuleb jumaldada või nad maha jätta.

Mul on võimalus viia oma unistused ellu, ja see teebki elu põnevaks.

Kui lubada midagi, mida veel pole, kaob teil soov seda saada.

Surra homme on sama hea, kui surra mis tahes päeval.

Neid oli tõepoolest huvitav jälgida, kui te minust õigesti aru saate. Aga omamoodi tegi see mind kurvaks ka, kui ma mõtlesin, et mis nendest kõigist küll saab. Tähendab, pärast keskkooli ja kolledži lõpetamist. Võis arvata, et suurem osa neist abiellub igasugu tuhmide tüüpidega. Meestega, kes räägivad ainult sellest, mitu miili nende neetud masin ühe galloni bensiiniga maha sõidab. Meestega, kes lapsikult solvuvad, kui nad saavad sinu käest lüüa kas golfis või mõnes pingpongitaolises tobedas mängus. Meestega, kes on alatud. Meestega, kes ei loe ühtegi raamatut. Meestega, kes on väga tüütud..

Inimestel pole enam aega midagi tundma õppida. Nad ostavad kõiki asju valmis kujul kaupmeeste käest. Ja kuna ei ole kaupmehi, kes sõpru müüksid, siis polegi inimestel enam sõpru.

Olgu tegemist maja, tähtede või kõrbega, see, mis nad ilusaks teeb, on nähtamatu.

See, mida ma näen, ei ole muud kui väline kest. Kõige tähtsam on nähtamatu...

On olemas tõde ja on olemas vale, ja kui sa hoiad kinni tõest kas või tervet maailma trotsides, siis sa ei ole hull.

Inimesed ei reeda end mitte sellega, mida nad räägivad, vaid sellega, kuidas nad seda ütlevad.

See, kui sa ei oska oma tundeid väljendada, ei tähenda veel, et nad ei ole sul sügavad.

Kunst on julm. Sõnu saab veel kuidagi väänata, aga pilt on nagu aken otse kunstniku sügavaimasse südamesse.

Rumal on rääkida väikeste piiskade tähtsusetusest. Nii tillukesed piisad kui ka ookean on tegelikult üks ja seesama.

Meid, eestlasi, on niivõrd vähe, et iga eestlase siht peab olema surematus!

Kõik, mis on suur, on möödas, kõik, mis on praegu, on väike.

Ma ütlen teile: mitte miski ei ole midagi iseenesest. Võtke nuga. Mõrtsuka käes on see tapmise ja kirurgi käes elupäästmise riist. Iseenesest ei ole see mitte midagi.

Liialdus moonutab tõe alati ära. Ka kõige tõesemast tõest jääb alasti narrus järele.

Me peame järjest pidama silmas õige ja väära proportsiooni küsimust. Selles on moraali tuum. Selles on eetika ja ebaeetika kaalukeel. Me peame alati küsima: kas hea, mida me taotleme, on küllalt suur, ja halb, mille abil me seda taotleme, küllalt väike, et hea, mida me taotleme, suudaks lahustada halva, mida me kasutama, enese olematuks?

Kui sa tahad pidada raudseid põhimõtteid, pead sa olema ise terasest poiss. Ja suutma murda oma põhimõtte aeg-ajalt, mõnikord — krõksti pooleks. Et näidata, et sa oled oma põhimõtte peremees. Mitte oma põhimõtte ori.