Tsitaadid — lehekülg 155

Niisiis, kui me lepime tõsiasjaga, et Jumal on loonud meid õnnelikuks, tuleb meil endale tunnistada, et kõik, mis tekitab meis kurbust ja meeleheidet, on meie endi süü.

Mulle meeldib jalgpall kui vaatemäng, kui meisterlike proffide pakutav meelelahutus. Sellepärast ei tunne ma mitte mingit huvi ka näiteks Eesti meistrivõistluste vastu, täpselt samuti nagu ma ei käi vaatamas külanäiteringide lavastusi.

Need on need ahvid, kellel oma elu ei ole. [netikommentaatorite kohta]

Aeg parandab haavad, aga armid kasvavad koos inimestega.

Laske kõigel minna nii nagu läheb. Kes muretseb? Õige või vale, mitte mingit kohtumõistmist.

Mõistke draamat kõiges, mis toimub maailmas. Kui keegi on teie peale vihane, ärge jääge sellesse kinni, lihtsalt vaadake seda. Öelge: “Hästi.” Võtke see vastu.

/--/ inimesed pole kunagi päris need, kelleks sa neid pead.

Häda on selles, et kui sa oled pealik, pead mõtlema, pead olema tark. Aeg aga kihutab takka, ja sa pead huupi tegema mingi otsuse. See kõik paneb inimese järele mõtlema, sest mõte on väärtuslik asi, sellel on mõju...

Inimene on saladus.

Kes avab kooliukse, suleb vangla oma.

Ainus, mis segab õppimist, on haridus.

Haridus on suurepärane asi, kuid seda, mis on teadmist väärt, ei ole võimalik õpetada.

Sinu maine keha pole midagi muud kui kleit, mille sees on hulga peenem kleit ja selle peenema kleidi sees oled sina ise.

Elavad ja surnud – neis kajastub üks ja seesama ning kõikehõlmav eksistents.

Headus on kõrgeim, milleni inimene võib jõuda, sest selline on ka jumala olemus.

Aeg ei loe midagi. Üks päev võib tähendada palju, ja hulk aastaid mitte midagi. Ainult seal, kus seisavad arengu viidapostid, on toimunud midagi, mis jääb.

Kui üksildased on inimesed, kes näevad asjade taha, ja kui kaugele jäävad nad teistest, neist, kes longivad välise elu lärmakal teel.

Selles elus teatakse haruharva, kas keegi kannab maski või on selle eest võtnud. Ja millal kanname ise maski ning millal mitte? Elu karneval on pöörane tants. Me naerame ja nutame, loodame ja eksime, vihkame ja armastame selles kirevas ringmängus, aga kas me tunneme ennast ja teisi? Maske on nii palju, kes suudaks nende rägastikus teed leida?

Üksnes võrdsed inimesed saavad midagi jagada, muidu on ühel kõik ja teisel mitte kui midagi.

Enamik meist on potentsiaalsed mõrvarid. Kuid samas ka potentsiaalsed kirurgid, põetajad... Komplitseeritud sotsiaalse süsteemi tõttu aga puuduvad meil võimalused tõeliselt patustada või elada tõeliselt vooruslikult.