Tsitaadid — lehekülg 153

Selles ei olnud midagi ebatavalist või salapärast — vaid midagi usalduslikku. Ainus saladus peitus iidses suhtlemisviisis kahe inimese vahel.

Ei tohiks olla raske mõnikord seisatada ja vaadelda plekke seinal või lõkketuhka või pilvi või muda või muud sellist, kust võib leida tõeliselt suurepäraseid ideid.

Aeg möödub, igavik jääb.

Kui ihkad rahu, siis valmistu sõjaks.

Me oleme südames nii sügavalt anarhistlikud, et ainus riiklik korraldus, milles elamist me ette kujutame, on utoopiline, ja nii küünilised, et ainus utoopia, millesse me suudame uskuda, on autoritaarne.

Ameerika metafüüsikas on reaalsus alati materiaalne reaalsus, kõva, kangekaelne, vormitu, läbitungimatu ja ebameeldiv.

Ebaküpsed kunstnikud jäljendavad. Küpsed kunstnikud varastavad.

Iga neuroos on algeline vorm menetlusest, kus süüdistatav jätkab kohtuliku jälitamist, langetab kohtuotsuse ja viib selle täide: kõik selleks, et keegi teine seda protsessi läbi ei viiks.

Iga uusaja kirjandusajaloolane võtab peaaegu enesestmõistetavana vastalist intentsiooni, tegelikult õõnestavat intentsiooni, mis uusaja kirjandusele omane on: ta adub selle selget otstarvet päästa lugeja lahti mõtte- ja tundeharjumustest, mida suurem kultuur peale surub, anda talle alus ja lähtepunkt, millest otsustada kultuuri üle, mis lugejat ennast telitab, ja seda hukka mõista, võib-olla revideerida.

Kirjanduse otstarve läbi kõikide oma teisenemiste on olnud teadvustada meile meie mina erilisust ning mina autoriteeti selle võitluses oma ühiskonna ja kultuuriga. Kirjandus on selles mõttes õõnestav.

Meie, kes me oleme liberaalsed ja progressiivsed, teame, et vaesed on meiega võrdsed igas mõttes peale selle, et nad oleks meiega võrdsed.

Juut olemine on nagu tuules kõndimine või ujumine: sind puudutatakse igalt poolt ja sa oled kõikjal teadlik.

Tõenäoliselt ei saa huumor kunagi olla revolutsiooniline relv. “Candide” ei saa teha palju enamat kui tekitada irooniat.

On võimalik, et mõtisklemine julmuse üle teeb meid, inimesi, üksnes julmaks; et meie vaimse seisukorra halbuse sage kordamine paneb meid sellega nõustuma.

Kui kaitstakse kodanlikke, vilisterlikke väärtusi, siis ei kaitsta neid mitte üksnes kunstniku deemonlikkuse või boheemlaslikkuse eest, vaid ka praeguse kodanluse enese eest.

Kunsti ja mõtlemise üks põhifunktsioone on vabastada üksikisik oma kultuuri türanniast keskkondlikus mõttes ning võimaldada tal asuda taju- ja hinnanguautonoomias sellest väljapoole.

Sõbrad ei ela üksnes harmooniliselt, nagu mõned ütlevad, vaid meloodiliselt.

Asjad ei muutu. Meie muutume.

Vesi on ainus tarkade jook.

Briti kohtunike silmis suurendab naisterahva põhjendus oma teole tema süükoormat veelgi.