Tsitaadid — lehekülg 152

Ta on suur ja õrn, mees kogu oma olemuselt, ainult et naisesüdamega.

Sellisena ta mulle meeldib. Eriti meeldib mulle tema suur kõht ja kõik see, mida on läinud selle jaoks tarvis.

Kuulates tema Ameerika-jutte, näen ma, kui mõttetu on oodata Gandhilt imet, mis vääraks saatuse kulgu, India vaenlane ei ole mitte Inglismaa, vaid Ameerika.

Andke vägijooki norutajale ja veini sellele, kelle hing on kibestunud, et ta jooks ja unustaks oma vaesuse ega mõtleks enam oma vaevale!

Ainult see, kes kasvatuse kaudu koolis on tutvunud isamaa kultuurilise, majandusliku ja eelkõige poliitilise ülevusega, võib sisemise uhkusega selle üle, et ta kuulub antud rahva juurde, tungida asja olemusse. Võidelda jaksan ma vaid siis, kui ma armastan. Armastada suudan vaid siis, kui ma austan, austada aga võin vaid seda, mida ma vähemalt tunnen.

Jumal on määranud inimesed mööda maanteed astuma, aga mina sülitan sellele ja turnin trossil.

Inimene peab olema õppimisvõimeline, mitte nagu känd.

Kui oht on tõsine, hoiavad kõik kokku.

India vaenlane on aja vaim, see tagasipöördumatu kellaosuti. Miski ei suuda talitseda seda viirust, mis mürgitab tervet maailma. Ameerika on kehastunud viimnepäev. Ta kisub terve maailma enda järel põrguauku.

Harilikult kukub ta ärgates ikka sajatama ennast või oma tööd või elu. Harilikult on ta ärgates ikka ääretult tüdinud ja löödud, tusane sellepärast, et ta öösel ära ei surnud.

Maailmas on inimesi, kes on nii pentsikud tüübid, et isegi nende surm on naeruväärne.

Ta oli null, ja isegi see, et ta oli surnud, ei lisanud ta nimele ühtegi teist arvu.

Kuni pole olemas kübekest tunnet, puudub aktil inimlik tähendus.

Ma pole eales näinud mõnd teist kohta, mis oleks suguliste peibutiste poolest niisama mitmekesine nagu Pariis. Niipea kui mõni naine jääb ilma esihambast või silmast või jalast, hakkab ta elama ulaelu. Ameerikas sureks naine nälga, kui tema ainsaks omaduseks, mis külge tõmbab, oleks ihuviga. Aga siin on teisiti. Puuduvat hammast või sisselangenud nina või allavajunud emakoda — igasugust häda, mis võimendab naisterahva loomuomast näotust, käsitatakse nagu lisavürtsi, mehe tuimaks kulunud ihade virgutajat.

Te pesete aknaid, puhastate oma laudu ja riideid, aga te unustate pesta oma meelt.

Ja võibolla siis, kui nad üksi jäävad ja oma buduaari vaikuses valjusti iseendaga räägivad, pudeneb nendegi suust kummalisi asju; sest ka nende maailmas, nagu igas teiseski, on suurem osa kõigest toimuvast roppus ja ilgus, räpane nagu prügikast ikka, ainult, et neil on piisavalt vedanud ja nad võivad kastile kaane peale panna.

Kui ma tajun, et ta on läinud, võibolla igaveseks, siis avaneb mu all suur tühjus ja ma tunnen, kuidas ma kukun, kukun, kukun sügavasse musta põhjatusse. Ja see on hullem kui pisarad ja sügavam kui kahetsus või valu või kurbus, see on kuristik, kuhu heideti Saatan. Seal puudub tee väljaronimiseks, pole ühtegi valguskiirt ega inimhäält ega ühtegi inimkätt, mida puudutada.

Need, kes ei salli, et vagunis suitsetatakse, ei mõista, et kui vedur suitsu ei teeks, ei saaks rong liikuda.

Riigikogu ei saa parem olla kui tema valijad.

Mõtle igal hommikul, et võibolla õhtuni sa enam ei ela. Ja kui oled õhtuni jõudnud, siis ära luba enesele hommikut. Ole alati valmis, sest see tuleb tunnil, mil sa ei oota!