Tsitaadid — lehekülg 151

Saatus pole ahelad, vaid tiivad.

Tuleviku sõdades saavad kuulsaks need, kes vähem tapavad.

Võitja on võidu eest vastutav.

Kui mul on valida, siis ennem, et lämbuda julmuses, jään ma armastuse rusude alla.

Elu ja surm pole suur vastuseis, vaid suur ühendus.

Me kõik tuletame meelde unustatud... Ja kujutame ette, et midagi õpime.

Iga hetk elus on ettepanek katsumuseks ja elu on lõpuks üleelamiste summa.

Kurb nali on kõige ilusam.

Inimene pole iial näinud last, kui ta pole näinud oma last.

Vaikisime palju, sest maailm kannatab sõnade pärast.

Neid endid ei saanudki nii väga süüdistada. Muidugi jälgisid nad vaid inimese eeskuju. Varustatud kõnevõimega, patrasid nad aina; osates otsustada, mõistsid nad kõik hukka; suutelised tundma, kaeblesid nad ühtepuhku. Neil oli nüüd süda, mis suurendas nende hirmutunnet, kuid mitte õnne.

Ma vihkan üllatusi, aga mõnikord annab ootamatus võimaluse kohtuda iseendaga.

Nii võivad meie õilsaimad voorused puudusteks saada, kui me neid arutult tarvitame.

Püüdes teistele õnne anda, saame ka ise õnnelikuks.

Inimese saatus oleneb tema mõtlemisest ja on seetõttu absoluutselt õiglane.

Mulle näis, et hooral pole õigust istuda seal nagu daam ja oodata ujedalt, et keegi talle ligineks, ise samal ajal kombekalt oma chocolat`d limpsides.

Germaine sai asjast õigesti aru: ta oli harimatu ja meelas, ta tegi oma tööd hinge ja südamega. Ta oli läbi ja lõhki hoor — ja see oli tema voorus!

Euroopas harjub inimene mitte midagi tegema. Sa kükitad päev läbi ühel kohal ja halised. See nakkab. Määndab.

Ma olen vaba inimene — ja mul on vaja vabadust. Mul on vaja üksindust. Mul on vaja juurelda oma häbi ja oma meeleheite üle eraldatuses; mul on vaja päikesepaistet ja sillutiskive ilma kaaslasteta ja ilma kõnelusteta, et vaadata näkku iseendale, ainsaks seltsiks mu enda südame muusika.

“Oh, kevad hakkab tulema!” Ja Jumal ise teab, et kui Pariisi jõuab kevad, siis peab nõdremgi surelik hinges tundma, et see on paradiis.