Tsitaadid — lehekülg 150

Kui kaugel on paradiis? Lihtsalt tehke silmad lahti. Te olete juba paradiisis.

Hakatus on tehtud, — hirmus, verine hakatus. Taevas punetab mässuleegist. Priiusekoit tõuseb veripunaselt.

Juba vanad targad on ütelnud, iga inimese sees olevat omajagu narrust; ma arvasin oma uurimiste järel juurde lisada tohtivat: igal narrusel on oma inimene.

Üheksateistkümmendama aastasaja lõpul olid Jaan Tatikas ja Salomon Vesipruul ilma kahtlemata kõige suuremad vaimukangelased Tallinnas — kui mitte terve maailma, siis ometigi kumbki ühe inimese silmis, ja need inimesed olid nemad ise.

Olen palju oodanud. Aastaid. Aastakümneid. Vahel tundub, et elu ongi koosnenud ootustest ja mõningatest eksistentsiks hädavajalikest talitustest ootuste vahel. Ootuse jõud on vaid olnud erinev. Mõnikord on ootus lausa häirivalt intensiivne.

Ootamise vastand on ootamatus. Mõelgem siis ise, mis neist kahest on parem, turvalisem — nii et oodata tasub.

Kui raske on uut ja värsket unistust välja mõelda.

Kes on ette võtnud ajaloo uut lehekülge keerata, ei tohi oma nõrkusi teistele välja paista lasta.

Mõistmine on andestus.

Sajab sellist vihma nagu nutaks väga hea inimene.

Ma ei lugenud midagi, ainult õppisin: iga öö taevast ja igast oma päevast. Nii et kaks raamatut mul ikkagi oli. Aga siiski ei tahtnud ma kuuluda tähtede hulka, et olla lähemal taevale, vaid kuuluda puude hulka, et olla lähemal inimestele.

Ootamatult avastasin, et niipalju üleloomulikku, kui selleks vaja läheb, leiab inimene eneses.

Kui mu tulek sesse kõrvepaika oli minu enese jaoks uudne ja üllatav, siis loodus ei teinud sellest väljagi. Ta oli juba näinud enda taustal inimesi ja ma ei paistnud talle neist parem ega halvem. Looduse ükskõiksus ei ole solvav.

Meditatsioon — see on tõeline puhkus, tõeline komfort elus.

Pisaratega südamesse ei pääse!

Meelakkumine pole konstaabli töö,
ei politsei niisama lulli löö.

Ma mitu sissemurdjat ümber kasvatand
ja andnud tagasi ta sõpradele, sugulastele.

Süüdistus on ette valmistatud; advokaatidega kokku lepitud, kohtunikud reas (vapustav vaatemäng!).

Seaduslik on vaid tegevus, mis ei tekita osapoolte vahel ebameeldivat konflikti.

Kas surmanuhtlus tagab inimestele suurema turvalisuse? Kindlasti mitte. See muudab südamed kalgiks ja jätab elu kaotamisest mulje kui millestki lihtsast; elu tõlgendatakse kui midagi ebakindlat, samas kui seaduse silmis on varandus palju väärtuslikum kui elu.