Tsitaadid — lehekülg 149

Sõna on maagiline olend, mis äratab kujutlusi.

Olla alati uus ja mitte korduda, elada läbi oma südame kõik tuksed, oma hinge kõik sopid!

Kõigist tundmusist koledaim on see, kui sa usu oma rahvusesse ja isamaasse kaotad.

Ka inimene pole päästetud roostetamisest.

Mälestustes on meil lapsepõlvekodu ikka kõige kaunim, valgem ja lõhnavam ja sellest veendumusest ei saa me iialgi lahti.

Meie siiraimad teod on kõige vähem kaalutletud.

Igas araablases, nii vaene kui ta ka poleks, on peidus Aladdin, kes on valmis iga hetk välja kooruma; saatusel pruugib teda õrnalt puudutada – ja ongi kuningas valmis.

Me ei tunne oma õnne tihtilugu vaid seetõttu ära, et ta ilmutab end teistsugusel kujul, kui olime oodanud.

Kui kalliks tõde ka ei peeta, on memuaarid ikka vaid pooltõde: kõik on alati keerulisem, kui seda kujutatakse. Võib-olla jõuabki romaan tõele lähemale.

Liiderdaja suurim nauding on tõmmata ka teised kõlvatusse kaasa.

Kulus hulk aega, kuni ma aru sain, et tavaliselt räägib inimene endast vaid seetõttu, et tal on piinav vajadus südant kergendada, ega vaevu muretsema, kas kõrvapaar, millele ta end usaldab, on tõepoolest võimeline teda mõistma.

Kui mu looming midagi väärt on, jääb ta püsima; mina võin oodata.

Kõige määravamad iseloomujooned kujunevad ja kinnistuvad enne, kui jõuad enesele aru anda.

Vaid lihtsad hinged on võimelised loomulikul viisil loomulikud olema.

Vähe sellest, et ma armastan seda, mis on; ma pean seda ka kõigist võimalustest parimaks.

Parem juba üldse mitte, kui halvasti kiidetud olla.

Sel ajal ei võinud ma veel teada, kui tugevalt sünnipära end kõige hiljem omandatu üle maksma paneb, ning et töötle, tärgelda, triigi või krousi kangast, kuidas tahes, loomulik kude lööb ikka alt välja ja riie langeb selle järgi jäigalt või pehmelt.

Kõige sügavamad pärilikud jooned näitavad end alles vanemas eas.

Sissemurdjad kadusid vaikselt loorberitesse, jubedate kavatsustega!

Vaeseid jahvatavad seaduste veskikivid, mida rikkad ringi ajavad.